Viimastel aastatel pole Põltsamaal selliseid suurüritusi olnudki, mida kuldsuu tiitliga pärjatud Margus Kastor poleks juhtinud. Kui juurde arvata veel mitmesugused laagri- ja õhtujuhi, pulmavanema ning muud sellelaadsed kohustused, näitemängutegemised ja sportlikud harrastused igapäevase õpetajaameti kõrval, tekib kohati kahtlus, kas ongi tegu ühe ja sama mehega või on neid koguni mitu.
“Minu elu muutis sõjaväeteenistus, mis n-ö käigult vahele astus,” möönis laiapõhjaliste tehnikaalaste teadmiste ja oskustega mees. Tegelikult oleks Margus küll ühe kursuse ülikoolis ära käia saanud ja võinuks siis sõjaväkke minna, ent ta otsustas teisiti. “Küll sain ma veel enne sõjaväkke minemist üliõpilasmalevas tudengitega koos tööd teha,” rääkis Kastor.
Enne armeeteenistusse minekut jõudis ta veel kaks nädalat Vambola kolhoosis praktikal olles traktoristina tööl käia.
Nõukogude armeesse aega teenima saadeti Margus Kastor 1984. aastal aga Ungarisse. Asjaosalise enda sõnul oli tema välismaale sattumine üsna salapärane lugu. Ta mäletab, et tema toimiku tagaküljel oli mingi isemoodi märk, mis andis vihje sellest, et ta on sattunud teenima mingisse erilisse üksusesse. Peamine saladus seisnes selles, et koht, kuhu ta teenima sattus, asus Austria piiri lähedal.
Minek käis aga nii, et Kastor saadeti koos mitmete teiste armeeteenistusse mobiliseeritud eestlastega öise rongiga Riiga, kus neile räägiti vaid välismaale minekust. Riiast lennutati noored mehed salastatud sihtkohta. Lennuki maandumise järel pandi sõdurpoisid öösel taas rongi peale ning saadeti tundmatus suunas teele. Alles hommikul avanes neile rongi aknast seninägematu vaatepilt.
“Kõik need eramud koos hoolitsetud ümbrusega, hoopis kaunimad haljasalad ja palju muud mitte tavapärast Nõukogude Eestis elama harjunud inimesele. See oli umbes samasugune vaatepilt nagu Eestis praegu on,” meenutas Kastor.
Kuid raudeejaamade, tänavate, kaupluste nimesilte ning muid reklaame ja teadetetahvleid vaadates oli selge, et viibitakse kusagil tundmatu keelega välisriigis. Kui sõjaväe masin vastsed sõdurpoisid väeosa väravast sisse sõidutas, ootas seal ees tuttav keskkond.
Aega surnuks ei löödud
i
Sõjaväes sai Margus Kastorist tanki rühmakomandör. “Selles plaanis ei läinud minu õpingud üldse valesti, sest kutsekoolist sain masinisti kutse Mis see traktor tankist nii väga erineb — mürtsu teeb veidi paremini.”
Kastoril on hea meel selle üle, et ei pidanud niisama aega surnuks lüüa. “Meid tõepoolest õpetatigi päris lahinguid pidama ja sõjaolukorras toime tulema. Umbes 1500 meetri pealt tankiga täpsust lasta, kus eksimisvõimaluseks on vaid pluss/miinus kaks sentimeetrit, tõestab juba iseenesest midagi. Tankisti tunnistuski on mul ette näidata. Täpsemalt võin tegutseda kuni 40 tonni kaaluva tanki komandörina.” Kastor oli 207-mehelises väeosas ainus eestlane.
Sõjaväes aega teenides oli võimalus ka väeosa territooriumilt välja saada. Selles sõjaväeosas korraldati mitmesuguseid võistlusi. Roodu komandörilt oli saadud lubadus, et kui nende roodu mehed võitjaks tulevad, premeeritakse neid linnaloaga ja linna võib minna erariietes. Lubadusest peeti kinni, ent üksikult siiski linnaluba välja ei antud. Ilmselt arvestati sellega, et tegemist on ikkagi välisriigiga.
Kastor meenutas üht seika, kus nad hääletades Budapestist väeossa tagasi sõitsid, seekord sõjaväemundrites. Hääletanud sõdurpoisid peale võtnud inimesteks osutus meeldiv austerlastest vanem abielupaar ja nende auto järel oli ka haagissuvila. Austerlastele näidati kaardil, kuhu seltskond sõita soovib.
“Mäletan, et see austerlane sõitis väga kiiresti, umbes 140 kilomeetrilise tunnikiirusega. Auto haagis lausa hüples sellise kiiruse juures,” rääkis Kastor.
“Kulutas pükse” kõigis suurimates ülikoolides
i
Veel enne sõjaväeteenistusse asumist oli Margus Kastoril jutuajamine tollase Põltsamaa kutsekooli direktori Mart Vahesooga. Koolijuht rääkis Margusele võimalusest asuda pärast armeeteenistust ametisse tootmisõpetuse meistrina.
Kastor oli pärast armeeteenistusest naasmist kodus neli-viis päeva ja sõitis siis taas Põltsamaale. “Minu jaoks oli selge, et maale ma tööle ei jää ja traktoristiametisse ei asu.”
Esimesed aastad möödusid kutsekoolis väga kiiresti. Ent kuidas sai asuda õpilastega tegelema inimene, kes polnud veel pedagoogikaülikooli ukse tagagi käinud! Tollane haridussüsteem lubas õpetajal õpilastega tegelda ka ilma pedagoogikutset omamata.
Juba 1987. aasta veebruaris-märtsis jätkus Kastori koolitee tolleaegses Tallinna Pedagoogilises Instituudis. “Seal õppimine tähendas pedagoogilise alghariduse omandamist,” sõnas ta.
Kuid pärast kooli lõpetamist leidis Margus Kastor ennast kirjutamas uut avaldust kooliastumiseks, sedakorda Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse insenerikutse omandamiseks. Sealt sai Kastori edasisel haridusteel alguse n-ö lumepalliefekt. Oma õpilastele on Margus südamale pannud, et käigu nad oma põhiline haridustee võimalusel kohe lõpuni.
“Töö kõrvalt õppimine on sama, mis kellelegi millegi tõeliselt ebameeldiva soovitamine,” lausus mitmes koolis õppinud õpetaja. Samas on ta väga tänulik Põltsamaa Ametikoolile, kust talle on õppimiseks alati parimad tingimused tagatud.
Pärast viie ja poole aasta pikkust EPA-s õppimist otsustas Margus Kastor, et teeb õppimisega lõpparve. Aasta pärast saabus Põltsamaa Ametikooli teade, kus oli kirjas, et kõigil kõrgharidusega ametikoolis töötavatel inimestel on võimalik omandada Tartu Ülikoolis õpetajakutse. Nii lisanduski Margus Kastori haridusteele veel kaks täiendavat õppeaastat Tartus.
Siis teatas Margusele üks sõber, et inseneri- ja pedagoogikutsega inimestele pakutakse Tallinna Tehnikaülikoolis magistriõppe võimalust. Koos mindi asja uurima. Ent siinkohal tunnistab taaskord õpinguid jätkanud Margus Kastor, et tehnikaülikoolis õppimine talle sobis ning see oli ikkagi juba teadlik samm. Kaks aastat õpinguid möödus väga kiiresti. Tegelikult olnuks võimalus jätkata ka doktorantuuris, ent see tähendanuks neljaks aastaks piiri taha õppima asumist ja loomulikult inglise keeles.
“Kõigis Eesti suuremates kõrgkoolides olen ma oma pükse kulutanud,” tõdes ta.
Küllap on Margus Kastoril tulnud ettevõtliku mehena oma aktiivsuse eest lõivu maksta: oma peret tal siiani pole. “Ega eraelu jaoks polegi töö, hobide ja õppimise kõrvalt aega jäänud,” tunnistas mees.
Ürituste juhi rollis juba sõjaväes
i
Hobid algavad Margus Kastori jaoks harrastusteatrist, ürituste juhi rollist kuni telesaadetes osalemiseni. Lisaks on ta veel pillimees kahemeheansamblis.
Peojuhitööga alustas Margus Kastor sõbra Jüri Kriisemani õhutusel. Tegelikult saigi tema võime suure rahvahulga ette astuda ja nende tähelepanu võita alguse armeeteenistuses, kus tal tuli ette valmistada ideelis-poliitilisi koosolekuid. “Ma ei pidanud üldse pahaks olukorda, kus sai võõras keeles ette valmistatud ja läbi viidud mitmesuguseid üritusi. Sellel ajal, kui teised teenistuskaaslased viskasid kusagil labidaga sütt, “imesin” mina pastakast mingisugust juttu välja,” tunnistas ta.
Teisalt on oma osa pedagoogikal. “Klassitäis õpilasi, kelle ees sa iga päev esined, ongi sinu auditooriumiks. Üritustel võib lihtsalt auditoorium suureneda sadade või isegi tuhandete inimesteni.
Margus Kastori väga erinevatesse ülesastumistesse rahva ees mahub ka harrastusnäitleja roll. Esimene neist sai mängitud juba seitsmenda klassi poisina. “Selle rolli tekst on mul isegi veel alles. Just Mustla koolist sai alguse teatritegemise huvi. Mäletan, et mängisin seitsmendas klassis Jõhvi Joosepit,” jutustas ta. Teatrihuvilise inimesena viis klassijuhataja sageli teatrisse ka oma klassi õpilased, mis laste huvi veelgi suurendas.
Kutsekoolis õppimise ajast on Margus Kastorile meelde jäänud üle-eestilise kutsekoolide taidlusvõitlusel ette kantud pala “Mardi leib,” mis oli jätkuks Tarvastu koolis alguse saanud teatritegemisele.
Sellele järgnes Marguse kui harrastusnäitleja tegevuses pikk paus. Tagasi teatri ja näitlemise juurde tõi ta nüüdseks juba meie hulgast lahkunud Ellu Puudist, kes õpetas aastaid tagasi ametikoolis sekretär-asjaajajatele kõneosavust. Ka Põltsamaa kultuurikeskusel oli tema teatri juurde naasmisel oma roll, sest just seal moodustati kohalik teatritrupp, mis hakkas kandma nime “Ellunäod”.
Siit alates sai alguse juba tõsisem teatritegemine. Staažika harrastusnäitlejana tõdeb Margus Kastor, et tema rollidesarjas on ainsana puudu vaid monoroll.
Margus hindab senistest teatritegemise saavutustest kõige tähtsamaks talle harrastusteatrite riigifestivalil osaks saanud parima mees-kõrvalosatäitja tiitlit, mille ta sai lavastuses “Kes kardab Virginia Woolfi”. Lavastus hinnati riigifestivalil teise koha vääriliseks. Lisaks meeskõrvalosale tulid Põltsamaale tiitlid tookordsest etendusest veel naiskõrvalosa ning nais- ja meespeaosa täitmise eest.
Harrastusnäitlejana peab Kastor heaks võimaluseks osa paari aasta eest mängitud lavastuses “Rasputin,” kus tal avanes võimalus osaleda teatri tegemises koos professionaalsete näitlejatega. “Täna ma võin kinnitada, et tean, mis tunne on osaleda lavastuses koos tõeliste professionaalidega,” lausus ta. Praeguseks on õpetajast harrastusnäitlejast saanud ka Kesk-Eesti Teatri Trupi liige, mis sügisel etendusega “Kakskümmend kaheksa tuhat aakrit” Jõgevamaalegi jõuab. Kesk-Eesti teatritrupp moodustati just selleks, et kaasata sellesse harrastusnäitlejaid erinevatest truppidest, mis võimaldab valida osatäitjaid hoopis suurema arvu harrastusnäitlejate seast. Põhimõtteliselt on seatud eesmärgiks käia Kesk-Eesti teatritrupiga läbi kõik paigad, kust on trupis kasvõi üksainus inimene. Lisaks Kesk-Eesti Teatri Trupile on Margus Kastor andnud nõusoleku lüüa alanud suvel kaasa Jõgeva Linnateatri tegevuses. Margus Kastorit saab selles trupis näha augustikuu kahel viimasel nädalavahetusel, kui Kuremaa lossis mängitakse “Füüsikuid”.
“Jõgeva linnateatri tegevuses kaasa löömine tundus mulle huvitava väljakutsena.” sõnas Kastor. “Andsin nõusoleku veel enne, kui lavastuse nimegi küsida jõudsin.”
Mis on ettevõtlikul ja aktiivsel Margus Kastoril veel plaanis? “Seda küsimust ma kartsin. No doktor Kastor kõlaks ju päris uhkelt,” vastas asjaosaline naerdes. “Ära iial ütle iial. Arvan, et kõik, mis tulema peab, tuleb nagunii.”
Üks unistus Margusel siiski veel südamesopis on. Nimelt teeks ta näitlejapisikuga inimesena meeleldi kaasa ka mõnes filmis. Tõsi, filmis “Soovide puu” on tal väike roll olnud. Küllap kasvab sellel soovidepuule veelgi uusi võrseid. Aktiivsust ja pealehakkamist mehel jätkub.
Margus Kastori elukäik
*Sündinud 1966. aastal Raplas
*Kooliteed alustas ta 1974. aastal Rapla alevikus
*Raplast lahkus ta koos esimese klassi lõpetamisel kaasa saadud kiituskirjaga
*Ta vanematele pakuti tööd Viljandimaal tollases Vambola kolhoosis
*Koolitee jätkus Mustla Keskkoolis, mis praegu Tarvastu Gümnaasiumi nime kannab
*Selles koolis õppis Margus Kastor kuni põhikooli lõpuni
*Aastal 1981 tõi kaheksaklassilise haridusega Margus dokumendid sisse tänasesse Põltsamaa Ametikooli, mille nimeks oli tollel ajal Hans Pöögelmanni nimeline Kutsekeskkool nr. 28
*Tänu Arved Külanurmele pühendus Margus kutsekoolis õppides paaril aastal üsna tõsiselt maadlusele
*Lõputunnistus ulatati talle 1984. aasta kevadel
*1984-1986 armeeteenistus Ungaris
*Sõjaväest naasis 1986. aasta 24. oktoobril ja 16. novembril asus Põltsamaa kutsekoolis tööle
i
TOOMAS REINPÕLD
