“Kõige parem ongi kalade märgistamise tööd teha kolmekesi: üks kirjutab, üks kaalub ja üks paneb kala mõõdulauale,” ütles Toomas Võime. “Märki on ka üksinda peaaegu võimatu kalale külge saada: keegi peab selle toimingu ajal kala ju kinni ka hoidma.”
Märk kinnitatakse kala seljauime külge süstlanõela abil: kõigepealt torgatakse nõel uime kolmanda ja neljanda kiire vahelt läbi, siis kinnitatakse üks märgi peentest hõbetatud traadist “sabadest” nõela külge, veetakse uimest läbi ja keeratakse traadiotsad kokku.
Kalu märgistama minnes võtab Toomas Võime appi sõbrad-harrastuskalamehed. Kõige sagedamini on need Tiit Onga ja Viljar Purgel.
“Kogenud abilistega edeneb töö tunduvalt jõudsamalt,” ütles Toomas Võime. “Kui kinnihoidja näiteks ei oska kala liigutusi ette näha, võib too uimest läbi torgatud nõela jõulise sabalöögiga kus see ja teine virutada ning kogu protseduuri tuleb uuesti alustada.”
Umbes samasuguste lipikutega märgistatakse Toomas Võime sõnul Pühajärve kalu enne Kuldkala võistlust. Endla järvest märgistatud kala püüdnul auhinda paraku loota pole. Küll aga peaks ta märgistatud kala leidmisest teada anda Tartus asuvasse Eesti Loodushoiu Keskusesse, mille aadress on trükitud lipikule. Kalu märgistabki Võime kaitseala rahastamisel, ent koostöös Eesti Loodushoiu Keskusega.
Haug kevadel, linask sügisel
“Kuue aasta jooksul on Endla järvel märgi külge saanud üle tuhande linaski ja umbes nelisada haugi, Sinijärvel umbes sada linaskit,” ütles Toomas Võime. “Hauge märgistame kevadel pärast jää minekut, linaskeid sügisel: siis on nad vastupidavamad ja kannatavad pikemat veest väljas olekut. Aga kui sügisel linaskite kõrval ka mõni haug võrku satub, saab seegi märgi külge.”
Lisaks linaskitele ja haugidele on Võime märgistanud latikaid, aga mitte oma kaitseala piires, vaid hoopis Emajõel.
Mis sellisest märgistamisest siis kasu on? Võime ütleb, et märgistatud kalade kohta laekuvad andmed võimaldavad uurida, kui suur on kaitseala püügikoormus, ning vastavad piirangud kehtestada.
“Kalamehed on päris agarad märgistatud kalade kohta andmeid edastama,” ütles Toomas Võime. “Ja tegelikult saavad kõik kaitsealale kala püüdma tulijad külastuskaardi, mille nad peavad meile tagastama koos andmetega püütud kalade liigi, arvu ja kaalu kohta. Nii et meil on viimase kuue aasta kohta üsna põhjalik püügistatistika olemas.”
Statistika näitab, et harrastuskalastajad püüavad välja umbes kümme protsenti kalast ning et püügiedetabelit juhivad linask ja haug.
“2001. aasta oli eriti hea linaskiaasta: Endlast püüti siis oma kolm tonni linaskit välja,” ütles Toomas Võime. “Haugi on parimal aastal püütud poolteist tonni.”
Töö sektsioonides
Lisaks kalade märgistamisele uurib Toomas Võime Endla looduskaitseala järvede kalastikku ka seirepüügi abil. Seirepüügil kasutatakse sektsioonvõrku, mille eri sektsioonid on erineva silmasuurusega (väikseim silm on 5 x 5 mm, suurim 100 x 100 mm).
“Kuna selline võrk maksab oma neli tuhat krooni, pole ma endale seda muretsenudki, vaid laenan igal aastal Eesti Loodushoiu Keskusest,” ütles Toomas Võime.
Kalad on Võime kirg: tema meelest on nii põnev teada saada, kuidas nad käituvad ja kus liiguvad. Näiteks Endla ja Sinijärve vahel käivat märgistatud kalade leiuandmete põhjal üsna tihe liiklus. Tänu sellele, et ka Peipsis ja Võrtsjärves kalu märgistatakse, olevat aga selgunud, et Emajõkke tuleb kudema pigem Peipsi, mitte Võrtsjärve latikas, nagu varem arvati.
Miski mugav ja puhas töö kalade märgistamine siiski pole.
“Päev otsa kaladega mässates on riided õhtuks üleni sihukese vastiku valge ligaga koos,” ütles Toomas Võime. “Proovisime kunagi riideid säästa ning supelpükste väel tööd teha, aga see oli veel hullem: kui liga paljal ihul kuivama hakkab, on tunne päris ebamugav. Mine tea, kas naised meie ligaseid riideid nähes ikka usuvadki, et me kalal oleme käinud…”
RIINA MÄGI
