Mõnelgi inimesel on südamesoov siduda end paigaga, kust algas lapsepõlv. Akadeemilise haridusega ehitusspetsialist, omavalitsustöös ja „suures poliitikaski“ kaugele jõudnud Margi Ein tunneb end nagu „kala vees“ Põltsamaal. Ometi on ergas vaim, pealehakkamine ja soov kodukandi heaks midagi korda saata teda ka kaugemale viinud: tüdrukuna Arteki pioneerilaagrisse, kuldses keskeas riigikogusse ja mitmesse välisriiki, kaasa arvatud Vatikani.
Hiljuti tähistas Margi Ein õnnenumbriga seitse algavat sünnipäeva. Nooruslikkus pole aga kuhugi kadunud ja ikka jätkub unistusi.
Kui õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis ja töö riigikogus kõrvale jätta olete kogu elu elanud Põltsamaal. Mis selles paigas lummab?
Ma olen Põltsamaal sündinud. Siin möödusid lapsepõlv, kooliaastad ja sai alguse ka minu tööelu. Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist oli võimalus kodukohta tagasi tööle tulla. Peagi sai Põltsamaale ka kodu loodud. Kodulinnas elavad minu sõbrad, tuttavad, endised ja praegused töökaaslased. Nende aastakümnete jooksul ei ole mul kunagi äraminekumõtteid olnud. Looduse poolest on Põltsamaa väga ilus linn: jõgi, pargid, palju rohelust. Ka iidsed lossivaremed ilmestavad linnapilti. Läbi aastakümnete on Põltsamaa olnud pikaajaliste kultuuritraditsioonidega linn: siin tegutseb tänaseni riigi üks vanemaid puhkpilliorkestreid, on muusikakool, rahvatantsurühmad, laulukoorid, korraldatud laulupidusid, jõekarnevale, jõemänge, kontserte. Siin on elamiseks kõik olemas: lasteaiad, kool, arstiabi on kättesaadav.
Kõige armsam on Põltsamaa ikka lapsepõlvemälestustes ja sünnikohana.
Millised paigad Põltsamaal ja selle ümbruses olid eriti põnevad teie põlvkonna lastele ja noortele?
Minu kodutänavas elas palju minuealisi lapsi ja eks me siis koos midagi välja mõtlesime. Suvel mängisime palli, sõitsime jalgrattaga, korraldasime pidusid, kus ise esinesime ja vanemad vaatama kutsusime.
Põltsamaal oli korralik lastebassein, soojade ilmadega sulberdasime seal. Jõe ääres oli ka paadilaenutus, sõitsime paadiga. Talvel kelgutasime, suusatasime ja uisutasime. Uisutama õppisin neljandas klassis ja igal õhtul valgustatud uisuväli oli siis praeguses linnapargis. Uisuväljakul korraldati hokivõistlusi.
Minu põlvkonna õpilastele omaselt olime pioneerid, sest toona oli see teatud vanuses lastele võimalus aktiivne olla. Minagi oli tegus pioneer. Kõik suved möödusid siis matkates, palju osalesime kokkutulekutel. Mul avanes võimalus ära käia ka Musta mere ääres rahvusvahelises pioneerilaagris Artek. Selle tuusiku sain preemiaks üle-eestilise Punase Risti alase seinalehe eest, mille koostamisega saavutasime esimese koha. Kinos saime käia Lossi tänaval endise tuletõrjehoone vastas. Heade filmide, näiteks „Fantoom“ tuli piletijärjekorras seista mitu tundi. Peod olid põhiliselt koolis, kultuurimajja peole lubati ainult oktoobripühade ja maipühade ajal.
Ühes intervjuus olete öelnud, et Tallinna Polütehnilisse Instituuti läksite ehitusinseneriks õppima põhjusel, et teile meeldis Põltsamaa keskkoolis õppides joonestamine ja joonistamine. Kas joonestasite juba tütarlapsena ehitusprojekte?
Eks me kõik lapseeas oleme joonistanud, tüdrukud vast rohkem kui poisid. Koolis oli meil joonistamisõpetaja, kes õpetas ka kalligraafilist kirja, käisin seal ringis. Tänapäeval seda vaja ei ole, arvuti teeb kõik kirjavariandid ära. Üldse on mulle meeldinud käeline tegevus, ka käsitöö. Ehitusprojekte ma nooruses ei teinud, küll aga püüdsin teha makette, aga ega neistki õieti midagi välja ei tulnud. Olen pidanud veidi aega nõukogude ajal joonestamisõpetaja ametit nii Jõgeval kui ka Põltsamaal.
Töötades Jõgeva KEK-i Põltsamaa osakonnas erinevatel ametikohtadel tegelesite mitmete põllumajandushoonete ehitamisega. Milliste rajatiste kerkimine on paremini meeles?
Kõige paremini jäävad meelde ikka esimesed tööga seotud asjad. Jõgeva KEK-i tööle asudes oli Põltsamaa osakonnal käsil parasjagu Esku suurfarmi (praegune Õnne talu) ehitamine. Tööle asusin 1. detsembril. Kuna objekti töödejuhataja läks järgmise aasta märtsis puhkusele, pandi mind teda asendama. See oli esimene objekt, kus pidin platsile minema. Töömehed olid võõrad, ma ei olnud veel väga kursiski selle asutuse töökorraldusega, aga ju sain hakkama. See asendus venis pikaks kuni augustikuuni.
Oli külm talv ja suurfarmi ehitamine just sellises järgus, et seinad ja katus olid monteeritud, aga aknaid veel ees ei olnud ning külm tuul lõõskas läbi hoone. Et veidigi sooja saada, oli mul oma üleriiete peal puhvaika ning jalas suured lubjavildid.
Meenub ka Esku kortermajade juures vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamine. Trasside sügavus oli üle kahe meetri ja torude paigaldamine sinna oli väga ohtlik. Olen osalenud Lillevere elamurajooni elamute, KEK-i saeveski ja olmehoone (praegune Palmako), Tõrukese lasteaia ja mitmete teiste hoonete ehitamises. Põltsamaa ümbruses olid kõik väga tugevad majandid ja seetõttu ka väga palju ehitati. Tagantjärele võib tunnistada, et KEK-i esimesed tööaastad olid väga tugevaks kooliks.
Asutasite ühe Jõgevamaa esimese eraettevõtte PÕPRO, kuidas sellel firmal läks?
Seoses oma riigi tekkimisega ja KEK-i lagunemisega moodustasime oma projektigrupi töötajatest eraettevõtte PÕPRO, (Põltsamaa Projekt). See oli äärmiselt keeruline aeg, keegi ei tahtnud midagi projekteerida ja ehitada. Iga algus on raske.
1993. aastal kutsuti Teid Põltsamaa abilinnapeaks, 1996. aastal valiti aga linnapeaks. Kuivõrd linnapeaks kandideerimine ja valimine tähendas sõrme andmist poliitikale?
Selle aasta sügisel kandideerisin Põltsamaa linnavalitsuse ehitusnõuniku ametikohale. Sügisel olid valimised ja mind määrati abilinnapeaks. Olin sellel ametipostil kolm aastat. 1996. aasta valimiste järel tegi Ettevõtjate Liit mulle ettepaneku kandideerida linnapeaks.
Ettepanek oli ootamatu ja otsust ei olnud kerge langetada. Kuna aga kolme aasta jooksul olin suutnud Põltsamaa linna probleemide ja muredega end kurssi viia, võtsin väljakutse vastu. Sellel ajal me ei ajanud ühe või teise erakonna poliitikat, vaid Põltsamaa linna asja. Valimistel osalesid valimisliidud, poliitiline kuvand tuli hiljem. Kui linnajuhina tööd alustasin, oli Eesti iseseisvus suhteliselt lapsekingades ja väikelinnade majanduslik olukord veel suuresti rusuv. Seda iseloomustas suur tööpuudus ja finantside nappus hoonete kütmiseks.
Linnapeana tegelesite igapäevaste probleemidega linnamajanduse, hariduse ja sotsiaalelu valdkonnas. Millised ideed õnnestus aga ellu viia selleks, et Põltsamaa muutuks põnevamaks, nägusamaks ja atraktiivsemaks nii kohalike elanike kui ka turistide silmadele?
Kõik linnad ja vallad otsisid ideid, kuidas omavalitsust nägusamaks, muuta nii oma inimestele kui ka turistidele.
Haljastuse alal oli kõikide heade ideede generaatoriks Inge Angerjas. Kõige enne paigaldasime Lillesaarele lillekastid suvelilledega. Oli aga kurikaelasid, kes seda ilu ei hinnanud ja peaaegu iga esmaspäeva hommikuks olid kastid ümber lükatud ja lilled puruks trambitud. Esimesed roosid istutasime Põltsamaa Majandusühistu hoone otsas olevale väikesele kolmnurksele haljasalale. Need roosiõied pakuvad silmailu põltsamaalastele tänaseni.
Järgmisel aastal sai kesklinn Põltsamaa roosiaia tänuväärsel toel Roosisaare. Rein Joosti ja Külli Joosti kaasabil istutati saarele 1000 erinevat roosiistikut. Suve lõpus rooside õitsemise ajal toimusid kultuurimajas suurejoonelised roosipeod. Häid näpunäiteid Põltsamaa linna kujundamisele jagasid maastikuarhitekt Kersti Lootus ja Kadrioru Pargi juhataja Ain Järva.
Ühel pühapäevasel päeval kõndisime kuni pimedate õhtutundideni läbi linnas kõik jõe kaldaäärsed. Nende arvamus oli, et loodus on Põltsamaale nii palju kaasa andnud: vesi, pargid ja puhas õhk. Puhastasime jõeääred võsast, värvisime sillad valgeks, kõik sillad said nimesildid, neid oli siis kokku 17. Jõudumööda konserveerisime lossimüüri, sajandivahetuseks sai remonditud kultuurimaja. Jaapani aed on tänaseks rajamata, kuid loodan, et ka see tuleb kunagi.
Jaapani aiast ei puudu kunagi vesi ja ühed tähtsamad elemendid on sillad, mis liidavad omavahel kokku saari ja väikseid tiike. Taimed aga valitakse tihti aastaaja värvide järgi ning on asetatud nii, et nende ilu välja paistaks. Seda kõike Põltsamaa linnas jätkub.
Teie linnapeaks olemise aastatel mängiti Põltsamaa kirikus ja lossihoovis oopereid, toimus mustlasviiuldajate kontsert, mitmed teisedki klassikalise muusika kontserdid tuhandete osavõtjatega. Kuidas need sündmused toimusid ja miks nende toimumine katkes?
Lossihoovis on kuulatud Beethoveni 9. sümfooniat, Max Regeri „Psalm 100“, Andrew Lloyd Webberi loomingut, esinenud on trompetisolist Sergei Nakarjakov Prantsusmaalt, mängitud oopereid „Nabucco“, „Carmen“ ja „Don Carlos“.
Kõige menukamaks osutus kontsert „100 mustlasviiuldajat“, dirigendiks Eri Klas. Sellel kontserdil oli külastajaid 7000, ühel õhtul 4000 ja teisel 3000. Eestimaalased olid avastanud Põltsamaa. Vabaõhuetenduste korraldamise mõte tuli ikka sellest, et Põltsamaad reklaamida turistidele nii Eestist kui ka piiri tagant ja tuua oma inimestele kaunis muusika koju kätte. See oli meeskonnatöö. Põltsamaa linnal olid väga head sidemed Eesti Kontserdiga ja Rahvusooper Estoniaga. Ka Tallinna-poolsed korraldajad leidsid, et Põltsamaal on atraktiivne koht – lossihoov, kus kontserte-etendusi on võimalik korraldada. Praegune lossihoovis olev lava on teeninud seal toimunud üritusi üle 25 aasta.
Tegelikult on selle lava katuseks kasutatud ühe kaarhalli kaari. Aastate jooksul on vahetatud katust ja põrandat.
Eks vabaõhuürituse õnnestumine sõltub ilmast. Meenub „Carmeni“ etendus, hommikul oli taevas nii pilvine ja vihmane. Ootasime lõunani, ühtki sinist taevaäärt paistma ei hakanud. Neeme Kuningas tegi otsuse mängida etendus kirikus ja nii see oligi.
Meenub üks seik, kus sakslasest külastaja otsis oma seitsmendat rida, seda aga polnud olemaski, püüdsime kõik kuulajad-vaatajad kuidagi kirikusse ära mahutada. See oli fantastiline etendus, sest kirikus on väga hea akustika. Käisime ka Soomes Savonlinnas ooperipäevade korraldamist uudistamas.
Miks nende toimumine katkes? Ega ma sellele küsimusele vastata ei oskagi. Vast uued linnajuhid ei tundnud vabaõhuetenduste korraldamise vastu huvi.
Kuidas tekkis mõte kutsuda Põltsamaale üheksakümnendate aastate Eesti naislinnapead?
Lossipäevade raames üritasime igal aastal välja mõelda midagi uut ja huvitavat. Põltsamaa on olnud kaheksa aastat Liivimaa kuningriigi pealinn. Et veini on toodetud Põltsamaal juba aastakümneid (tänaseks 100 aastat), otsustasime 1998. aastal lossipäevadel kuulutada Põltsamaa veinipealinnaks. Märkimaks pealinnaks saamise tähtsust, otsustasimegi külla kutsuda Eesti naislinnapead. Neid oli siis viis – Anne Tasuja Kundas, Sirje Rooden Põlvas, Lidia Karzubova Kallastel, Ivi Eenmaa Tallinnas ja mina.
Ivi Eenmaa oli sellel ajal Soomes ja saatis tervituse, temaga kohtusime hiljem, teised linnapead olid kohal. Sõitsime hobukaarikutel ja keskaegses riietuses ratsanikust saatjaga lossihoovi. Linnapead andsid Põltsamaa linnale üle tervitused, meie aga tutvustasime oma linna ja kostitasime neid veinikeldris. Kahel järgneval aastal valisime lossipäevadel Põltsamaa linna veinikuningannat.
Mis motiveeris minema suurde poliitikasse, mille tulemuseks oli edukas kandideerimine riigikogusse Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas?
Üks periood sai täis ja kui tehti ettepanek, siis tekkis mõte, et võiks ju proovida. Ettepanekuid riigikogusse kandideerimiseks tehti juba varasematel aastatel mitme erineva erakonna poolt. Oleme maainimesed, minule sobisid Rahvaliidu maailmavaatelised seisukohad. Rahvaliit oli kogu Eesti rahva erakond ja muidugi mängis siin tähtsat osa ka Villu Reiljani särav isiksus. Valimistel läks väga hästi.
2003. aastal valiti Jõgevamaa inimesest Rahvaliidu nimekirjas riigikogusse ka Villu Reiljan ja Mai Treial, asendusliikmeks sai Mati Kepp. Nii palju jõgevamaalasi pole vist riigikogus esindatud kunagi.
Rahvaliidu Jõgevamaa saadikutel läks valimistel tõepoolest väga hästi. Rahvas usaldas oma kandi inimesi, sest Rahvaliidu poliitika keskmes on alati olnud Eesti arukas ja tasakaalustatud areng, et kõikjal Eestis oleks inimestel hea elada. See oli meeskonnatöö, kohtumisi valijatega oli väga palju.
Öeldakse küll, et riigikogu liige peab lähtuma kogu Eesti huvidest, valijad kodumaakonnast ootavad oma probleemide lahendamist. Mida Jõgevamaa heaks saite parlamendiliikmena ära teha?
Perede ja laste elu puudutab iga naist. Tänaselgi päeval on muresid veel küll – hulk lapsi on vanemliku hoolitsuseta, paljud pered on hädas toimetulekuga. Meenub sellel perioodil vastuvõetud vanemahüvitise seadus, mille näol on olemas üks kindel tugi noortele peredele.
Küllap on loomulik, et kõigi Eestimaa omavalitsuste hea käekäigu eest seisavad eelkõige ikka sealtsamast pärit inimesed. Tundes põhjalikult oma piirkonna vajadusi ja olles eelnevalt nõu pidanud linna- ja vallajuhtidega, sai ikka tehtud ettepanekuid. Rõõm on sellest, et nendega ka arvestati ja tänu sellele on nii mõnestki hädast üle saanud. Üks suuremaid investeeringuid on Felixhall Põltsamaa linnas.
2004. aastal sai Eestist Euroopa Liidu liige. Kuivõrd poliitikuna nende protsessidega vahetult kokku puutusite?
Eredalt tuleb meelde enne Euroopa Liitu astumist Põltsamaal lossihoovis Euroopa Liidu päev. Külas oli Rootsi suursaadik. Eks inimesed olid veidi skeptilised, sest alles ühest liidust astuti välja. Tänaseks oleme Euroopa Liidus olnud juba 16 aastat. Osalemine Euroopa Liidu töödes ja tegemistes on andnud meile palju positiivset, kuid toonud kaasa ka uue probleemi – migratsioon.
Riigikogu liikmena andsite oma panuse ka võitluseks korruptsiooniga?
Olin riigikogu korruptsioonivastase võitluse komisjoni esimees. Eks korruptsiooni on igas ühiskonnas probleemiks, oli seda varem ja on praegugi. Ei saa aga öelda, et Eesti on korrumpeerunud riik.
Kuidas leidsite tee Eesti Keskerakonda?
Rahvaliit oli lagunenud. Ettepanek jätkata poliitikas Keskerakonna ridades tehti Paides Maarahva kongressil. Keskerakondlastega olin riigikogus varemgi koostööd teinud, nende maailmavaatelised seisukohad mulle sobisid, siis tegingi otsuse.
Milliseks väljakutseks oli Teile Põltsamaa linnavolikogu juhtimine?
See oli uus väljakutse oma kodulinna huvide eest seista ja arvestades omavalitsustöö kogemusi, oli soov veel mõndagi ära teha.
Kuivõrd osalesite haldusreformi protsessides tänase haldusreformi järgse Põltsamaa valla moodustamises?
Haldusreformist räägiti oma paarkümmend aastat. Meie kandi omavalitsused – Põltsamaa linn, Põltsamaa vald, Pajusi vald ja Puurmani vald – tegid aastaid koostööd projekti 4P raames. Tänaseks on ühinemisest möödas kolm aastat ja vara on rääkida tulemustest.
Kuid tundub, et see kauaoodatud võluvits on tänaseks jäänud saamata. Ääremaastumine jätkub, Riigikontrolli kokkuvõte ütleb, et sisuliselt on ääremaa juba kõik see, mis jääb väljapoole Harjumaad, Tallinna ning Tartut. Maapiirkondades inimeste arv jääb aina väiksemaks. Sulgeme kauplused, pangaautomaadid, apteegid, kaotame bussipeatused, laste vähesuse tõttu varsti koolid, lasteaiad. Seda kõike oleme ise aastate jooksul teinud.
Praegu töötate juba aastaid Põltsamaa vallavalitsuses ehitusnõunikuna. Millises vahekorras on selles ametis bürokraatia ja loomingulisus?
Ma ei arva, et siin on liigselt bürokraatiat. On loogiline, et ühe hoone ehitamiseks peab dokumentatsioon korras olema, kõige tähtsam on ohutus. Tänasel päeval on Eestimaal palju hooneid, millel puuduvad igasugused dokumendid. Sageli tullakse jutuga, et vanasti ei nõutud ehitusluba või kasutusluba. Sellist aega ei ole olnud.
Ka nõukogude ajal koostati projekte, projektid vaadati läbi ja ehitusluba väljastati vastavates komisjonides, ehitise kasutamiseks käisid komisjonid kohapeal hooneid vastu võtmas. Aastate jooksul on omavolilist ehitamist olnud väga palju ja sageli suurte vigadega, mida täna korda teha on üsna kulukas. Õnneks tänaseks on teadlikkus kasvanud. Anda head nõu, et ehitis vastaks nõuetele ja seadustele, eks seegi ole omamoodi loomingulisus.
Kas on mõni rajatis, mille ehitamisest või korda tegemisest Põltsamaa vallas eriti unistate?
Lossi konserveerimisest ja Uue-Põltsamaa mõisahoone kordategemisest ning ujula ehitamisest.
Olete aastakümneid abielus, milles on pikaealise abieluõnne saladus?
Ei ole siin mingeid erilisi saladusi, tuleb lihtsalt vaidlused ära vaielda, teineteist alati ära kuulata, mured ja rõõmud jagada, toeks olla.
Võimalik et olete üks väärikamas eas omavalitsustöötajaid tänases Eestis. Kust ammutate energiat ja nooruslikkust?
Tuleb noorematega sammu pidada ja mitte mõelda elatud aastatele. Mitte viriseda, mõelda positiivselt, võtta aktiivselt osa ühiskondlikust elust. Olen just nii vana, kui ise end tunnen.
JAAN LUKAS
Margi Ein
* Sündinud 8. detsembril 1950 Põltsamaal
Haridus
* 1958–1969 Põltsamaa keskkool
* 1969–1974 Tallinna Polütehniline Instituut, ehitusteaduskond
Töö
* 1974–1982 Jõgeva KEK Põltsamaa ehitusjaoskond vaneminsener
* 1987–1993 Jõgeva KEK projektgrupi juhataja
* 1993–1993 AS Põpro juhatuse esimees
* 1993–1996 Põltsamaa linnavalitsus, abilinnapea
* 1996–2003 Põltsamaa linnavalitsus, linnapea
* 2003–2007 Riigikogu X koosseisu liige
* 2009–2013 Põltsamaa
linnavolikogu esimees
* 2007–2017 Põltsamaa
vallavalitsuse ehitusnõunik
* 2017 tänaseni Põltsamaa vallavalitsuse ehitusspetsialist
Tunnustused:
* Valgetähe V klassi teenetemärk 2002
* Põltsamaa linna teenetemärk 2004
* Põltsamaa linna aukodanik 2017
