Märgatakse siis, kui midagi on tegemata

Kas pole kummaline, et on inimesi, kelle töid ja tegemisi märgatakse alles siis, kui midagi on tegemata? Seni, kuni hommikul tööle tulles on ruumid puhtad ja õhutatud, prügikastid tühjendatud, ei märgata enamasti koristajat tema töö eest tänada. Kui aga ühel korral on kraanikaussi kuhjatud kohvitassid pesemata ja lumesoolased jäljed põrandal, tõstetakse pead ning häält. Et mis toimub ja kuidas nii saab?
Sama lugu on ka prügivedajate ja lumelükkajatega. Nüüd, kui lumi, jäised teeolud ja koroona on inimesed tööst eemale jätnud, märkavad äkki kõik, et meil on neid tegelikult väga vaja. Sest meie mugav igapäevaelu on sellega häiritud.
Ehk oleks vahel mõistlik ka siis, kui inimesed oma igapäevast tööd kohusetundlikult teevad, neid tunnustada ja tänada.
Eelmise aasta 31. detsembri südapäeval oma kodutalu õele minnes märkasin, et külavahetee ääres asuvas bussipeatuses toimetab noormees. Lumelabidaga oli tal bussijaam ja selle ümbrus juba puhtaks kühveldatud, nüüd asus ta luuaga seda kõike üle pühkima. Ikka pink puhtaks ja prügikasti pealne ka. Mis sest, et õues sadas, nagu tänavu talvele kombeks, taas laia lund. Võtsin jalad selga, läksin lähemale ja ütlesin; „Head vana-aasta lõppu! Ja palun öelge oma kolleegidele edasi, et meie teed on alati eeskujulikult hooldatud. Tänu teile!“
Noormees vaatas mind hetke segaduses pilguga, siis naeratas laialt ja soovis mullegi head uut aastat. Kakskümmend kulutatud sammu, kümme öeldud sõna ja kahel inimesel hakkas rõõmsam ja parem. Nii lihtne ongi. Märgake inimesi enda ümber, seni kuni nad on.