Bussijuht ja Puurmani vallavolikogu sotsiaalkomisjoni liige Villu Sinimets rõõmustab siiralt, kui uus õpilane on paari nädalaga tere ütlemise selgeks saanud. Samuti on mehel suur osa Puurmani valla lastele liikluskultuuri õpetamisel. Et ta ise on liikluses väga korrektne, õpivad lapsed temalt sedagi, kuidas ja miks on vajalik mingil moel käituda.
Bussijuhi tööpäev algab varahommikul, kui mõni koolimineja veel soojas voodis külge keerab. Talviste teeoludega tuleb kodunt välja sõita juba veerand kaheksa, kevadel ja sügisel kui õues valge ja ilmaolud ka soodsad, võib mineku sättida veerand tundi hiljemaks. Pool kaheksa on koolibuss Kursis, sealt sõidab Tammikule, seejärel läbi Pööra küla Sadukülla ning siis Pikknurme.
Koostöö lapsevanematega hea
Kõik mahuvad korraga bussi, sest osa lapsi toovad vanemad kooli oma sõidukitega. “Ringi pikkuseks on umbes 36 kilomeetrit,” rääkis ta. Koolitunnid algavad Puurmani mõisakoolis 8.10, tavaliselt on koolibuss kohal 7.50, vahest ka kell 8.
Kui keegi koolijütsidest haigeks jääb, siis tavaliselt antakse ikka bussijuhile ka teada, et ei ole vaja oodata. “Mõnest peatusest tuleb rohkem lapsi peale, nemad teavad samuti, kui keegi kaaslastest on haigeks jäänud. Koostöö lapsevanematega on väga hea,” lisab ta.
Bussijuht juhib alati sügiseti tähelepanu helkuri kandmise vajadusele. Helkuri vajalikkusest räägib koolis tavaliselt ka noorsoopolitseinik. “Pärast koolitust on asjad paremad. Helkur kipub vahest ära kaduma ja siis tuleb uus leida. Probleemiks helkuri kandmine meie lastele küll ei ole,” teab ta.
Soojemate ilmadega käivad lapsed mõnikord kooli ka jalgratastega. Kõik, kes tahavad jalgrattaga kooli tulla, teevad eksami ja saavad jalgrattaload. Kool hoiab silma peal, et keegi lubadeta ei sõidaks.
“Pikknurme asula on Tallinna-Tartu maantee ääres ja selle väga intensiivse liiklusega tee ääres ma küll jalgrattaga sõita ei soovita. Ka laste bussiringi olen teinud nii, et Pikknurme bussipeatus jääb paremat kätt, küla poole, lapsed ei pea siis ületama bussi tulles Tallinna-Tartu teed. Samamoodi sõidan koolist tulles. Ma seisan mõnikord kümme minutit Pikknurmes Saduküla teeristis, et saaksin Tallinna-Tartu maanteele vasakpöörde teha. Kuidas peab laps selle tee ületama, see on väga riskantne. Jüriküla lastel pole probleemi, nemad saavad jalgsi käia ja lähevad ilusasti silla alt läbi.”
Möödunud sügisel tunnustati Villu Sinimetsa maakonna konkursil Hea tegu 2015 selle eest, et ta on laste silmis pälvinud usalduse ja seetõttu jagavad lapsed temaga sageli oma koolirõõme ja kodumuresid. Villu kuulab nad ära, jagab võimalusel vajalikku nõu ja toetust. Tänu oma laiale silmaringile pakub ta lastele ekskursioonidel lisaks bussijuhiks olemisele ka giiditeenust. Teda hinnatakse kõrgelt nii õpetajate, lapsevanemate, laste ja kolleegide seas.
Võistlused, õppekäigud, esinemised
Lisaks õpilaste igal homnmikul kooli toomisele ja õhtul koju sõidutamisele tuleb bussijuhil ka muid sõite teha. Neid pole palju ja enamasti on need pikemalt ette teada. Kõige rohkem käivad koolilapsed võistlustel, vahest ka teatris või mõnel õppekäigul. Samuti on lasteaial oma õppekäigud. Käsitööselts Kati ja pensionäride selts sõidavad aastas paar-kolm korda.
Tänavu suve hakul peeti Jõgeval teine naiste tantsupidu. “Olin ka naiste tantsupeo toimkonnas. Mulle sobis see hästi, et hommikul võtsin naised bussi peale ja viisin nad Jõgevale proovi. Päeval sain oma tööd teha ja õhtul viisin nad koju tagasi,” räägib Villu Sinimets.
Nädalavahetuseti tuleb samuti sageli sõidus olla. “Koguaeg ei saa, kõik oleneb kellaaegadest, kui mul on laupäeviti ansambliga esinemised, siis hakkavad asjad kattuma. Kehtib esimesena kirjapandu,” tõdeb ta.
Mis puudutab kooliekskursioone, siis neid käike on omajagu. “Kui varem oli vallal väiksem buss, ei mahtunud terve klass peale ja tuli tellida suurem sõiduk. Vald soetas suurema bussi, nüüd on ühest klassist vähe, aga kaks klassi ei mahu peale. Jälle häda. Mõnikord tehakse suurema rühmaga sõit ja siis tellitakse ka suurem buss,” märgib Sinimets.
Tema põhimõte on, et kedagi ei tohi bussist maha tõsta, kui pahandust on tehtud. Õnneks pole asjad nii kaugele läinud. Ülemeelikud lapsed taltuvad, kui buss seisma jätta ja enne edasi ei liigu, kui kord majas. Siis vaatavad nad tükk aega üksteisele otsa, et kes ikka süüdi on. Kui sellest ei aita, siis viimane abinõu on vanemad tee peale vastu kutsuda.
Põhiliselt käiakse kooliekskursioonidel Eestis. Koos Urmas Mägi saksofoniansambliga sai aastaid tagasi käidud ka Soomes festivalil. Endine Saduküla kool võttis osa Gomeniuse projektist, siis käidi koos õpetajatega Saksamaal sõpruskoolil külas. “Meil tuli juba lumi maha, aga Saksamaal pole naastrehvid lubatud. Meil oli probleem läbida libedaga nii Läti kui ka Leedu. Saime hakkama, Saksamaal oli muidugi maa must ja teed puhtad.”
Priitahtlikud oma kogukonna kaitsjad
Villu Sinimets kuulub Puurmani priitahtlike pritsimeeste hulka. Kui talv tuleb ootamatult, on Puurmani vabatahtlikel päästjatel rohkesti tööd, sest Tallinna-Tartu maanteel on ikka plekimõlkimisi ja vahest tuleb ette isegi raskemaid avariisid. “Tavaliselt käime väljas kuni Põltsamaani, aga kui on raskemad avariid või suuremad põlengud, siis ka kaugemal. Me oleme priitahtlike pritsimeeste mittetulundusühingu loonud oma kogukonna kaitsmiseks, niigi on väljasõidupiirid juba väga kaugele nihkunud. Mõnikord ei saa ma aru, miks me peame nii kaugele sõitma. Kutselised juba sõidavad, siis hakatakse vabatahtlikke otsima, meie reageerimisaeg on ka pikem, meil keegi valves ei ole, peame kümne minutiga välja sõitma,” räägib mees.
Enne kontrolli, siis helista häirekeskusele
Tema sõnul juhtub mõnikord väga tobedaid asju, inimesed peaksid enne ikka kontrolima, kui võtavad häirekeskusesse kõne. “Helistati Tallinna-Tartu maanteelt autost, et Pikknurme metskonnas nähti aknedes tuld. Selle teate peale sõitsid välja Põltsamaa ja Jõgeva ning Tabivere päästjad, kiirabi. Teel suhtlesime koguaeg Põltsamaa meestega, nemad ka ei leidnud mingit tulekahjukollet. Lõpuks tuli välja, et metskonna juures on suured päevavalguslambid, need paistsid aknasse. No miks see inimene ei vaevunud sisse keerama ja selgitama, mis tegelikult toimub? Võib olla oleks ta olnud esimene, kes saanuks tõsise tulekahju korral päästa majas viibinud inimesed? Aga kui samal ajal oleks kusagil juhtunud midagi tõsist, kus päästjate abi vaja?” küsib Villu Sinimets.
Alati on kahju kuulda, kui kusagil suletakse kutselisi päästekomandosid. Kutseline päästja on professionaal, vabatahtlikud ei asenda kunagi kutselisi, sest neil pole selliseid professionaalseid oskusi. Vabatahtlikud tunnevad end süüdi, kui mõni kutseline komando suletakse. Justkui nemad võtaksid neilt töö ära. Vabatahtlikud komandod on loodud ikkagi peamiselt oma kogukonna kaitsmiseks. Vabatahtlike pink on liiga lühike, neid pole nii palju kohapeal, samas pole eraettevõtjad huvitatud oma mehi lubama vabatahtlikeks.
Vaba aeg kulub pillimängule ja vabatahtlikule tegevusele
Lisaks priitahtlike pritsimeeste seltsis kaasalöömisele mängib Villu Sinimets ka koos Aimar Pihlakuga ansamblis Vana Kallim. Pilli hakkas ta mängima aga juba kooli ajal. “Tol ajal oli bändi tegemine väga moes. 1977. aastal Puurmani keskkooli lõpetanute klassis tegutses kolm ansamblit, neist üks legendaarne Hellas. Meie lõpetasime neli aastat hiljem. 1977. aastal läksin ansamblisse Hellas, kui sealt olid poisid sõjaväkke võetud. Suhtleme Hellase meestega siiani, käime üksteisel külas.”
Pärast tehti osade Hellase poistega uus bänd. “Urmas Mägi tuli Puurmanisse tööle ja Vello Pelisaar oli siis juba Lustiveres. Tegime kolmekesi ansamblit Jeerum. Pärast Jeerumit olen tegutsenud koos Aimar Pihlakuga. Vabatahtlik töö päästjana ning ansamblis mängimine tuleb kõik kahjuks pere arvelt. Ilma nende mõistva suhtumiseta poleks see võimalik,” teab mees.
Villu Sinimetsa elukäik
*Sündinud 1963. aastal Puurmanis
*1970-1981 Puurmani keskkool
*1982-1984 ajateenistus armees
*2003. aastast ametis Puurmani vallas
*2013. aastast Puurmani vallavolikogu sotsiaalkomisjoni liige
*Abielus, peres kasvavad poeg ja tütar
Täpne ja korda armastav abivalmis bussijuht
Puurmani mõisakooli huvijuht Raina Rumvolt ütles, et Villu Sinimets on väga täpne, puhtust ning korda hoidev bussijuht.
“Villu on alati rõõmsameelne, kui vaja, siis ütleb ka tõsiselt sõna sekka. Kui õpilastega koju sõidame, siis bussis lapsed pool teed laulavad. Ta lubab lahkesti.
Ta on alati abivalmis. Kui meil on vaja osta mikrofone või juhtmeid või võimendust, aitab neid välja valida ja üritustel heli paika timmida. Ta tunneb asja ja kunagi ei vaata niisama pealt, vaid paneb käed külge.”
HELVE LAASIK
