Eestis vastutavad avalike välimänguväljakute korrasoleku ja nõuetele vastavuse eest nende omanikud, kelleks on üldjuhul kohalikud omavalitsused, korteriühistud ja haridusasutused.
iii
Mänguväljakuid kontrollitakse ja hooldatakse sõltuvalt kasutussagedusest järjepidevalt, kuid mitte iga päev. Samas külastatakse neid iga päev ning võimalus, et midagi katki läheb või ära kulub ja keegi seetõttu viga saab, on üsna tõenäone. Ohutusalane vastutus on küll mänguväljaku omaniku kanda, ent lapse turvalisuse tagab ennekõike vanema valvas silm ja võimalikest ohtudest rääkimine.
Ümbrus ja varustus peavad korras olema
Nähtavasse kohta võiks olla paigaldatud infotahvel mänguväljaku omaniku või haldaja andmetega, et lapsevanemad teaksid, kelle poole probleemide korral pöörduda.
Mänguväljaku ümbrus peab olema puhas ja korras, seal vedelev prügi, klaasikillud, puuoksad, suured kivid vms tuleks enne lapse mängima asumist ära korjata.
Kõik mänguväljaku atraktsioonid peavad olema täiesti terved ega tohi kasutajat vigastada. Kiiged, liumäed, karussellid, kiikuvad loomad, takistusrajad, ronimispuud ja muu varustus peab olema korralikult pinnase külge kinnitatud ega tohi kasutades loksuda. Lapsevanemad võiksid kindluse mõttes atraktsioonid ise läbi proovida neid katsudes, raputades või tõmmates. Logisevate kinnituste, purunenud, lahtiste ja roostes atraktsioonide või nende detailide korral on mõistlik mängimiseks mõni teine koht valida ning puudustest kindlasti ka väljaku omanikku või haldajat teavitada. Katkise atraktsiooni avastanu võiks teisi kasutajaid hoiatada, näiteks paigaldada ohtliku seadme või väljaku piirdeaia külge teavitava sildi.
Purunenud atraktsioone ei tohi hakata ise parandama, vaid puudustest tuleb informeerida omanikku, kes asjad nõuetekohaselt korda teeb.
Sobiv pinnas on oluline
Sageli juhtub mänguväljakutel õnnetusi kõvale pinnasele kukkumisel, mistõttu on oluline jälgida, et pinnakattematerjal oleks sobiv, õigesti paigaldatud ja hooldatud. Pinnakattematerjalide osas ei ole Eestis erilisi piiranguid seatud, selleks sobivad nii kummimatid, puiduhake, liiv kui ka kruus. Mida kõrgemalt on kukkuda võimalik, seda olulisem on pinnakattematerjal ja selle pidev hooldamine. Kõrge liumäe või ronimispuu all ja ümber peab kukkumist summutava pinnase kiht olema paksem kui madalamal asuvatel atraktsioonidel, näiteks karussellidel või kiikuvatel loomadel.
Asfaldi ja betooni kasutamine on mänguväljakutel lubatud ainult kukkumistsoonist väljaspool.
Iga atraktsiooni ümbruses peaks olema ka piisavalt vaba ruumi, et võimalikule kukkumisteele ei jääks ette esemeid, mis vigastusi raskendada võivad.
Atraktsioonide avaused peavad olema piisavalt suured
Atraktsioonide avaused peavad olema sellise läbimõõduga, et laps neist lahedalt läbi mahuks ning oleks välistatud kinnijäämine ja lämbumisoht. Kui ava on nii suur, et lapse pea sealt läbi mahub, peab jääma piisavalt ruumi ka pea vabaks tagasitõmbamiseks.
Kõik atraktsioonid ei sobi igas vanuses lapsele
Kõrged liumäed, osavust ja kindlat tasakaalu hoidmist eeldavad takistusrajad ja muud sellised atraktsioonid ei sobi kõige pisematele mänguväljaku külastajatele. Lapsevanem peab ise hindama ja otsustama, mis on tema lapsele sobiv ja eakohane. Kindlasti ei tohiks väikelapsi mänguväljakule järelevalveta jätta.
Ilmselt pole võimalik rajada mänguväljakut, kus lapsed kunagi viga saada ei võiks. Mänguhoos võib kõike juhtuda, väiksemad kriimustused aga kuuluvadki lapsepõlve juurde. Ohtlike vigastuste vältimisel omab esmatähtsat rolli lapsevanemate teadlik tegutsemine, tähelepanelikkus ning koostöö mänguväljakute omanike ja valdajatega. Mänguväljakul avastatud ohtlikest seadmetest tuleks kindlasti omanikku informeerida ning kui mõistliku aja jooksul pole ohutuse tagamiseks midagi ette võetud, tuleks sellest teada anda Tehnilise Järelevalve Ametile (www.tja.ee). Kui mänguväljakul pole infotahvlit omaniku andmetega, aitab omaniku välja selgitada kohalik omavalitsus.
iii
ANU VÕLMA, Tehnilise Järelevalve Ameti avalike suhete peaspetsialist
