Mänguasjameistri ideed tekivad töö käigus

Kui siiani on Põltsamaal elavast Sakki perest juttu olnud kui maisilabürindi korraldajast, siis tegelikult on pereemal Kristil veel teinegi suur hobi ‒ ta valmistab mänguasju. Ehkki viimasel ajal on see hobi saamas üha enam töiseks tegevuseks ning lisasissetuleku allikaks.


Toimekas pere saab hakkama nii linna- kui maamajapidamisega. Pereema Kristi Sakki talvine näputöö, kevadine tegevus köögiviljataimede kasvatamisel ning suvine ja sügisene maisilabürindi korraldamine tagab aastaringse tegevuse ning ühe pereliikme sissetuleku.

Käsitööhuvi aitasid tekitada mõlemad vanaemad

Kristi Sakk hakkas käsitööd tegema juba kümneaastasena. Naise enda sõnul ei oska ta öelda, kust selline idee tuli, vaid ühel hetkel ta lihtsalt võttis kätte ja hakkas riidest mänguasju tegema. Tegelikult võib see hobi pärineda tema emapoolselt vanaemalt, kes töötas medõena ja öises vahetuses vabal hetkel niisama ei passinud, vaid käsitööd tehes näppudel kiirelt liikuda lasi. Kristi lapsepõlvekodus olid enamasti kõik kardinad, voodikatted, linikud ja muud sellised asjad vanaema tehtud.

Ka tema isapoolne vanaema tegi käsitööd, aga temale meeldis rohkem värvidega katsetada ning väiksemaid asju teha. Juba lapsepõlves kinkis Kristi oma emale ja sõbrannale oma käsitööd. Proovinud ära erinevate esemete, küll linikute, sokkide ja isegi lapitekkide õmblemise, paelus teada miskipärast mänguasjade valmistamine. Esimesed mänguasjad valmisid Krisitil pärast esimese lapse sündi, 12 aastat tagasi. Need olid pisikesed kerakujulised olendid, kelle nad koos abikaasa Kaspariga Trilludeks nimetasid.

Reklaamifirma tellis palju näpunukke

Kui Kristile endalegi märkamatult mänguasju nii suurel hulgas oli kogunenud, et neid sai juba terve tuba täis, tekkis idee minna neid laadale müüma. Sellel ajal olid käsitöölaadad hästi populaarsed. Aastanumber oli siis 2005, kui Kristi enda valmistatud mänguasjadega Tartus toimunud jõululaadale kauplema läks. “Ma polnud kunagi ühelgi laadal käinud ja ega ma öösel enne seda laata õiesti silma kinni saanudki, mul oli adrenaliin laes ja süda lõi tavapärasest oluliselt kiiremini,” meenutas ta oma esimest laadale minekut.

Loomulikult järgnesid ülikoolilinna jõululaadal osalemisele ka Põltsamaal peetud jõululaadad. Mänguasjade valmistaja sõnul ei oleks ju loogiline, kui ta Põltsamaa käsitöötegijana kohalikule jõululaadale kauplema ei läheks. Laadale tuleb kaasa võtta erinevaid mänguasju, et laadaliste tähelepanu köita.

Vahel tekib tal mingi konkreetse mänguasja valmistamise käigus täiesti uus idee, näiteks mingi tegelase jalga tehes jõuab ta mõtteni, et selle kuju muutes võib hoopis porgandi valmis meisterdada. Hulk erinevaid köögivilju-mänguasju on tal juba olemas. Võileivad ja praemunad ka lisaks. Pildi järgi teeb ta mänguasja valmis hea meelega, aga mustris järjeajamine talle ei sobi. Seetõttu on Kristi mänguasjades rohkem loomingulisust ja fantaasiat.

Käsitöömeistri sõnul ta oma näputööd tükiarvuliselt kokku pole lugenud, aga neid on tuhandetes. Väga populaarsed on näpunukud. Mõne aasta eest tellis üks reklaamifirma Kristilt ligi 900 “Punamütsikese” muinasjututegelaste näpunukku. Punamütsikesi, vanaemasid, hunte, kitsetallesid tuli tal sadade viisi valmis meisterdada. Miks näpunukke nii suures koguses telliti, ei oska ta öelda. Võib-olla kingiti neid hiljem kellelegi. Teada on, et punamütsikese-idee läks sellel firmal väga hästi ja leidis ära märkimist reklaamifirmade ühenduse poolt.

Kindlustavad tegevuse ka kaugemaks tulevikuks

Praeguseks on Kristi järeldusele jõudnud, et kudumise ja heegeldamise asemel tasub rohkem õmblemisele pühenduda, sest õmblustööna valmivad esemed kiiremini ja lihtsamalt. Lisaks laatadele müüb Kristi oma mänguasju ka maisilabürindi juures ja nüüd plaanib ta sinna lausa mänguasjade kaupluse asutada. Ka on liikunud mõtted mänguasju Tartus müüma hakata, kuid mõttest kaugemale pole veel jõudnud.

Põltsamaale sellist kauplust asutada ei tasu, sest nii väikeses kohas pole spetsiifilisele ja piiratud ostjaskonnale suunatud toodetele piisavalt kliente. “Ega ma vorsti müü, et võin hakkama saada ka väikelinna ja ümbruskonna elanikkonnaga,” arutles ta käsitöömänguasjade müümise võimaluste üle väikelinnas.

“Kui inimene tuleb maisilabürinti külastama, ostab ta sealt selle mänguasja meenena, mitte mänguasjana kaasa.” Nii nagu kõigi teiste kaupade, muutub ka mänguasjade turustamine järjest keerulisemaks.

Kui Kristi kaksteist aastat tagasi esimest korda Tartusse jõululaadale läks, käis ta terve laadaplatsi läbi lootuses leida kasvõi ainuski mänguasjade müüja, aga teist sellist inimest ta sealt ei leidnud. Ühel vanaproual oli küll muude esemete kõrval paar päkapikku, ent ei enamat. Kui nüüd internet lahti teha, leiab sealt lausa lugematul hulgal mänguasjategijaid. Igal käsitöömüüjal on laatadel teiste esemetele kõrval ka mõni mõmmik või muu suurem mänguasi välja pandud. Seetõttu peab käsitöömeister olema pidevalt nähtaval.

Kristi Sakki tooteid saab näha internetis tema kodulehel ja Facebookis ning väljapanekut uuendab ta pidevalt. Tänaseks hindab käsitöö tegija laatadest rohkem näitusi, sest pole erilist mõtet kohatasu maksta, et seal oma päevaga veidi rohkem teenida kui kohatasuks makstud.

Tema jaoks on hoopis olulisem teadmine, et nelja lapse emana ta kusagil tööl käia ei saakski ja mänguasjade valmistamisega on ta väikeses plussis. On olemas väga palju niisuguseid hobisid, millele tuleb peale maksta ja seetõttu on Kristil põhjust oma tegevusega rahul olla.

Plussis aitab mänguasjade tegemisega olla ka materjalide taaskasutus. Ta kasutab mänguasjade tegemiseks vanadest riideesemetest lahti harutatud lõnga, riidetükke, nööpe. Pisemat materjali, sealhulgas pärleid, nööpe, paelu ja muud taolist on ta interneti vahendusel ka Hiinast tellinud, see võtab küll kauem aega aga on oluliselt odavam kui Eestist ostes. Müügiedu ennustab kui Kristi kaheaastane tütar uue mänguasja hästi omaks on võtnud.

Mänguasjade valmistamine on täpselt samasugune sissejuurdunud kirg ja samal ajal rahustaja nagu mõnele inimesele suitsetamine. Hobiga tegeledes, näputööd tehes, koguneb talvekuudel firma Pähklinäpp arvele veidi raha, mida suvisel ajal maisilabürindi tegemiseks ja arendamiseks kasutada saab. Lisaks maisilabürindi juurde plaanitavale poekesele on Kristi mänguasjad müügil ühes Tallinna kaupluses, mänguasjamuuseumis, samuti leiab tema tooteid Viljandist ning tuntud Põltsamaa käsitöömeistri Katre Arula ateljeest.

Suuremad tellimused Kristi käsitööle saabuvad interneti vahendusel. Enne jõulupühi telliti interneti vahendusel 40 näpunukku. Sellise hulga ta tellitud loomakujulisi näpukukke enda kollektsioonist ka leidis ‒ enne pühi poleks ta jõudnud neid kiirel ajal nii suurel hulgal valmis teha.

Mänguasjade turustamise keerukusele vaatamata on Kristi oma hobiga väga rahul, sest see annab võimaluse rahulikult koduse emana nelja last kasvatada ning pakub väikese tuluallikana ka võimalust vajalike väiksemate ostude tegemiseks ning maisilabürindi arendamiseks, milles ta näeb edaspidi senisest hoopis suuremat perspektiivi.

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus