Ühel õhtul juhtusin televiisorist „Eesti mängu” vaatama. Teate ju, kuidas see on: lülitad teleri sisse ja see, mis sealt parasjagu tuleb, võibki sind vaatama jätta. Kuna sari on juba paljudel suvedel eetris olnud, siis pole ma seda enam oma püsikavasse võtnud, inimene otsib ju muudkui midagi uut. Aga tol õhtul jäin vaatama. Õigemini kuulama, sest mulle tohutult meeldisid selle mängu naljakad küsimused.
Helistasin kohe saate produtsendile Maarek Toomperele, kes oli aastaid ka minu saadete produtsent ning uurisin, kes mängu küsimusi sel aastal teeb.
„Ta teeb juba seitsmendat suve neid küsimusi!” teatas Maarek. „Mälumängur Tiit Naarits.” Juba samal õhtul sain teada, et järgmisel suvel tähistab „Eesti mäng” koguni 10. hooaega. Tiit Naaritsale helistasin järgmisel päeval.
Müügimehest õpetajaks
Kümnekordne vabariigi meister mälumängus, Tiit Naarits on Jõgeval õpetaja olnud juba 20 aastat. Et on nii pikalt koolis vastu pidanud, imestab ta isegi. Tartu ülikoolis ajalugu õppides ei mõelnud ta tegelikult, et temast õpetaja peaks saama.1990ndad olid noortele ju suureks ahvatluseks, nii võimaluste kui ka raha mõttes. Tiit alustas müügimehe tööga juba ülikooli ajal. Müüs reklaame, kontoritarbeid ja igasugust pudi-padi. Et töö talle ei sobi, selgus varsti. Ometi need viiekohalised lubatavad palganumbrid hoidsid noore mehe meeli ja keeli veel tükk aega kinni. Kuni ühel päeval tuli mõistus koju ning diplomeeritud ajaloolane sai aru, et tühja-tähja asemel võiks ta müüa hoopis ennast koos teadmistega.
„Üks mu vanaisa oli Tallinnas mõned aastad kordnik, nii et vormiriietust kandva inimese geen on õpetajana minus edasi elamas,” muigab Tiit päev enne oma 46. sünnipäeva Tartu äärelinnas mansardkorrusega maja tagaõuel.
Et sealsamas Tartus töötas pärast Peterburi Konservatooriumi lõpetamist õpetajana ka ta vanaonu Mart Saar, jätab Tiit Naarits tagasihoidliku inimesena ütlemata. Helilooja, pianist ja organist Mart Saar suri 10 aastat enne Tiit Naaritsa sündimist.
„Minu esimesed 18 eluaastat möödusid Puhjas, 20 kilomeetri kaugusel Tartust. Väga tore aeg oli. Jalgratas andis vabaduse, raamatuid tõin raamatukogust kuhjaga. Ega ma kõiki läbi ei lugenudki, mõnda ainult sirvisin. Mäletan, et kohustusliku kirjandusega mul eriti tihedad sidemed ei olnud.
Tunnistan ausalt, et „Tõe ja õiguse” esimese osa lugesin läbi alles sel kevadel. Siis, kui film hakkas ekraanile jõudma,” naerab Tiit, kellega juba rääkimise kümnendal minutil saan aru, et tegu on siira, muheda, ainult aus olla tahtva inimesega.
Esimene lihtne võit
„Puhja keskkoolis puutusin esimest korda kokku ka mälumänguga. Aeg oli selline, et meievanused poisid lugesid ajalehti ja ajakirju kogu aeg. Meil käis kodus palju ajakirjandust, nii et kui esimene mälumäng koolis toimus, siis midagi rasket meie võistkonna jaoks ei olnud.”
Neist paarist esimeseks ja viimaseks jäänud kooli-mälumängust ei saanud teismeline Tiit veel mingit pisikut külge. Keskkooli lõpuks võttis ta ennast kokku, maadles nädalate kaupa matemaatikaga ning saigi lõputunnistusele neljad-viied.
„Tahtsin õigusteaduskonda astuda. Aga suve alguses lõin endas kahtlema. Kuidagi intuitiivselt tundsin, et sinna astuvad ikka teistsugused inimesed ja mina saan sisse pigem ajalooteaduskonda. Täpselt nii läkski! Mingi aja pärast algas meil pedagoogiline praktika. Üks juhendajatest oli professor Hillar Palamets. Tema ütles, et „teiesugused inimesed peavad mälumängu vähemalt kord elus läbi tegema”. Tegimegi. Hr. Palamets vedas meid Tartu linna mälumängu meistrivõistlustele. Meie tudengite võistkonnal läks seal päris hästi – ühe võistluse isegi võitsime. Siis saingi mäluga mängimise maitse suhu,” ütleb Tiit, kellel tookord jäi oma esimese meistritiitlini veel 10 aastat.
Pärast ülikooli tulid oma koha otsimise aastad, mis lõppesid teadmisega, et kõik müügimeestele välja reklaamitud 10 000-kroonised palgad on ainult paberil. Päriselu pakkus Tiit Naaritsale ajalooõpetaja kohta Jõgeva gümnaasiumis, kuhu tuli hakata Tartust igal hommikul rongiga sõitma.
„Varajane ülestõusmine oli naljaasi selle kõrval, mida oma esimesel tööaastal klassis tundsin,” tunnistab Tiit. „Minul oli neilt õppida, mitte vastupidi. Ja selleks, et hakkaks olema vastupidi, pidin tublisti vaeva nägema.”
20 aasta järel tunneb ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Tiit Naarits, et töö talle meeldib. Meeldiv seltskond, kelle hulka kuuluvad nii õpilased kui ka õpetajad, pluss võimalus pidevalt areneda. Reedeti, pärast koolinädala lõppu, korraldab ta loomulikult õpilastele 50 küsimusega mälumängu. „Selline lõbus, lühike sutsakas!” nagu Tiit ise seda nimetab.
Mänguri sünd
Samal ajal õpetajatöö algusega saabus Eestis teleekraanile „Kuldvillak” koos Teet Margnaga. Tiit vaatas televiisorist Teetu, kuulas küsimusi, vaatas mängijaid ja vangutas pead: no on aga lihtsad küsimused! Nii nagu ikka, kui mängid kaasa tugitoolis istudes. Paari hooaja pärast saatis ajalooõpetaja Tiit Naarits Jõgevalt avalduse „Kuldvillakust” osavõtmiseks. Tegi Tallinnas testi läbi, saigi mängu ning oh õnnetust, ei võitnudki. Jäi teiseks. Aga hing, aju ja süda olid mälumängust juba nakatunud.
„Ristsõnad on olnud minu jaoks alati taustaks. Nõukogude ajal olid ristsõnad ainult riiklikes väljaannetes, nad olid rasked ning ebahuvitavad. Kui meedia erakätesse läks, ilmus ristsõnu nagu seeni pärast vihma. Aga küsimused muudkui kordusid, korduvad siiani ja see on tüütu. Ütleme nii, et kui oled ühe ristsõna elus juba ära lahendanud, siis oled kõik ristsõnad ära lahendanud,” ütleb ristsõnade jaoks selgelt ülekvalifitseeritud mälumängur.
„Mälumänguga on teine lugu. Mina võtan selle sõna kaheks osaks lahti: mälu ja mäng. Mina ei tuubi entsüklopeediaid pähe, sellel pole mõtet. Tuleb otsida ja talletada infot, teha seda süstemaatiliselt, teemade kaupa ja leida iga infokillu seoseid elu endaga,” selgitab Tiit oma töömeetodit.
„Räägitakse, et keegi mälumänguritest olevat kunagi pähe õppinud terve seene entsüklopeedia. Ainus paha asi oli, et umbes nelja aasta jooksul ei olnud võistlustel mitte ühtegi küsimust seentest,” naerab Tiit. Aiman, et nendel mälumängu sadat sorti võistlustel saabki naerda ja nutta.
Kikilipsu show
„Kui me telemängus „Mis? Kus? Millal?” 5:0 seisust ennast selle võistkonnaga, kus mina kapten olin, kaotusesse mängisime, siis muidugi oleks tahtnud nutta. Aga mina mõtlen iga mängu eel, et läheb nii nagu läheb. Esiteks: ma tean, et see mäng ei käi mõisa peale. Teiseks: kui kaotuse või kaasmängija peale vihastada, siis jääb see viha su sisse. Ja kolmandaks: varsti tuleb ju uus mäng.”
Statistikat Tiit Naarits oma mängude, võitude ega kaotuste üle ei pea. Eri värvi medaleid on tal kodus ligi 30. Neist kõige väärtuslikum on Hardi Tiiduse medal, Eesti meister üksikmängus aastast 2012. Kui keegi küsiks, kui paljudest võistlustest on Tiit Naarits üldse osa võtnud, siis võib aluseks võtta arvu 20–100. Ühes aastas. Ja 20 aastat on mängitud.
„See on ikka sõltuvus, ei saa varjata: linna meistrivõistlused, maakonna meistrivõistlused, vabariigi meistrivõistlused, televiktoriinid, pubide mälumänguturniirid,” loetleb Tiit võistlusi, mida ta on kas korraldanud või millest ise mängijana osa võtnud.
„On hea komme lasta küsimused koostada selle linna mälumänguritel, kus turniir toimub. Ei saa teha nii, et ühed ja samad inimesed kogu aeg küsivad ja teised kogu aeg vastavad. Küsijad tahavad ju ka aeg-ajalt laua taga istuda ja võistelda. Viimasel ajal olen hakanud vähem võistlustel käima, et mitte näha pikki nägusid, kui kohale ilmun,” naerab mälumängu 10-kordne Eesti meister.
Need kümme tiitlit on kokku saadud nii võistkonnaga, paaris kui ka individuaalselt mängides.
„Eesti mängule” koostas Tiit Naarits selleks suveks küsimusi juba seitsmendat aastat. „Eks ma aasta läbi nokitse, üheks hooajaks on tarvis 800 küsimust. „Kuldvillakule”, mis sügisel uuesti algab, 600 küsimust,” teatab elukutseline küsimustekoostaja.
„Küsimuste väljamõtlemise kuldreegel on, et lihtsat küsimust välja nuputada on raske ja keerulist küsimust kerge,” teatab faktimeister nagu muuseas. „Mälumäng on tegelikult väga tore seltskondlik meelelahutus. Hea mälumängur on see, kes teab kõigest midagi. Ja kui täpselt ei tea, siis oskab oletada. Selles mõttes on võistkonnaga mängida hea. Ühel võistlusel võib olla kas 50, 80 või 100 küsimust. Mulle meeldivad kõige rohkem 100 küsimuse mängud, sest siis on rõhk vastupidavusel. Osa mängijaist väsib ära, teisel osal ütlevad närvid üles, kolmandad aga on vastupidavad ja kannatlikud. Mina just nende hulka kuulungi,” usub Tiit.
„Mida sulle rohkem meeldib teha, kas küsida või vastata?” uurin edasi. Esimest korda meie vestluse jooksul jääb Tiit umbes kümneks sekundiks mõtlema.
„See on hea küsimus! Kuna ma viimastel aastatel käin võistlustel vähem, siis küsimusi teen aastas tõepoolest rohkem. Aga vastuste mõtlemine, st mängul osalemine, tekitab ikka rohkem adrenaliini. On juhtunud ka nii, et samale küsimusele, mille olin kunagi varem ise koostanud, ei teadnudki ma vastust! Sellist nähtust nimetatakse „mees valel pool lauda”.
„Kui te seal võistkonniti saja vastusega maadlete, siis selleks kulub ju päris palju aega. Kuidas te vastu peate, millega end turgutate?”
„Kuidas keegi. Mõni joob kohvi, mõni teed, mõni joob võistluse jooksul ära neli pudelit energiajooki. Mina joon juba ammu ainult vett,” teatab Tiit Naarits.
Aga kõik võib-olla ei ole karsklased isegi võistluste ajal, provotseerin.
„Tõesti-tõesti. Olen näinud mängijaid, kes tulevad kaheliitrise õllega ja joovad selle ka ära. Mäluaugus mälumängijad. Olen näinud mängijaid, kes jäävad mängu ajal magama ja segavad norskamisega ülejäänute mõtlemist. Aga on ka selliseid, kes purjus peaga mängivad paremini kui kainelt.”
Koolipapa Naaritsa elu
- september läheneb kohutava kiirusega. Kas närveerid ka enne uue klassi ette minekut?
„Midagi ma ei närveeri. Mõned õpetajad ütlevad, et nad ei saa tükk aega enne kooliaasta algust magada. Mina magan nagu karu. Lähen umbes kell 10 õhtul magama, tööpäeva hommikuti tõusen 5.30 ja sõidan rattaga raudteejaama. Nii juba aastaid. Rongis lahendan mõnikord ristsõnu, et aju virgutada, mõnikord loen raamatut. Mulle meeldib enne koolipäeva algust varakult kohal olla,” räägib Tiit oma õpetajatöö rutiinist.
„Olen omaaegsele Jõgeva gümnaasiumi direktorile Taisto Liivandile tagantjärgigi väga tänulik, et ta õpetas mind olema õpetaja.”
Kui sa jalgrattaga rongijaama sõidad, siis ei saa Sul ju õpetajale kohast portfelli kaasas olla?
„Ei olegi, olen seljakotimees. Mõistus kotiga kaasas, nagu naeravad mälumängurid.”
Kas sul mõni selline päev ka on, kui sa info kogumise ja üles kirjutamisega üldse ei tegele?
„Ei, sellist päeva ei ole. Kui iga päev 2–3 tundi infokogumisega ei tegele, on teistel mälumängijatel edu juba sees. Ja mapi vahel on mul alati paberileht, kuhu mõni idee üles kirjutada.”
Sel kevadel võitis võistkond koosseisus Arko Olesk, Hannes Palang, Lauri Naber ja Tiit Naarits Eesti meistrivõistlustel Haapsalus pronksmedali. Võistkonna nimi oli Ruhnu Karu. Kas see on see karu, kes Lätist Eestisse tuli? küsin üle.
„Ei, see karu läks Eestist Lätti,” annab mälumängur õige vastuse.
Tiit Naarits
Sündinud 11. augustil 1973 Tartus
Haridus:
Puhja keskkool
Tartu ülikooli ajalooteaduskond
Töö:
Aastast 2013 ajaloo- ja ühiskonnaõpetajana Jõgevamaa gümnaasiumis
Hobi:
Mälumängur ja küsimuste koostaja
10-kordne Eesti meister
Priit Põdra, Jõgevamaa gümnaasiumi direktor
„Sel eluteatrilaval oleme Tiit Naaritsaga koos mänginud mitmeid erinevad rolle. Ajaloolastele kohaselt kronoloogiliselt. Kõigepealt Tiit õpetajana ja mina õpilasena. Mäletan, et üks hetk oli Jõgeva gümnaasiumi koridori peal liikumas üks noor heledapäine mees. Öeldi, et uus ajalooõpetaja. Paar aastat hiljem õpetas ta meiegi klassi. Meeles on, et mis oli n-ö õpikutekst, oli põnev, aga see, mis Tiit ise juurde kõneles, oli veelgi huvitavam. Tema võime ühest faktist seose abil järgmiseni, siis ülejärgmiseni ja nii edasi ja nii edasi jõuda sedamoodi, et tekkis terve teadmistejada, oli muljetavaldav.
Õpetajana samas koolis tööle asudes saime endile kolleegide rollid ja õpetajate toa- ja rongisõidujutud teel tööle või koju. Nendes lugudes on ikka olnud veelgi rohkem huumorit ja krehvtisustki, kui nondes õpilastele räägituis. Kui Tiit juba Jõgevamaa gümnaasiumis ja mina Jõgeva põhikoolis õpetasin, saime saatuse tahtel endile konkurentide rollid vastastikku võisteldes „Kuldvillaku“ saates, kus ilmselgelt kellestki talle vastast polnud. Tiit on olnud ka tööintervjuul komisjoni liikmena küsija rollis ja mina kandideerijana vastust andmas.
Nüüd oleme taas kolleegid ja on rõõm, et ta Jõgevamaa gümnaasiumis töötab meie õpilaste ajaloo- ja ühiskonnaõpetusealase teadmisterikkuse heaks ning suure filmihuvilisena mitmekesistab õpilaste silmaringi „Ajalugu ja film” kursusega, koolitab ajalooõpetajaid üle Eesti, juhib kooli hoolekogu ja paneb alati mõnusa punkti koolinädalale, kui reedel viimase tunni lõppedes alustab mälumänguga, kus on alati tegemist, et klassis vaba koht leida ka õpetajate võistkonnale noortega mälurammu katsumiseks.
Arko Olesk, mälumängu kaaslane
„Kooli ajal me tõepoolest ei kohtunud, Tiit tuli Jõgevale õpetajaks sügisel pärast minu lõpetamist. Kuid varsti pärast seda osales ta „Kuldvillakus“. Kuna ta tutvustas end Jõgeva gümnaasiumi õpetajana, tekkis kohe mõte, et võiks teda Jõgeva eest mängima kutsuda. Kui kord vanasse kooli asja oli, kasutasin võimalust, astusin ligi ja kutsusin mängima. Kui mälu ei peta, oli esimene ühine mäng Pildikilva meistrivõistlused Nelijärvel. Seal avaldas ta muljet, vastates ära paar küsimust, mille vastust ma siis kuulnudki ei olnud, näiteks tundis ta ära puuvilja litši.
Varsti hakkasimegi paarismängudel osalema. Esialgu keskpäraselt, ent paari aasta pärast hakkas Tiit sihipäraselt tulemuse nimel tööd tegema (näiteks töötas üksipulgi läbi kõik ajalehed) ja tulemused paranesidki. Viimasel 15 aastal oleme olnud pidevalt Eesti kolme parima paari seas. Kolmel korral oleme paarismängus tulnud Eesti meistriks, kuid ausalt öeldes on ülejäänud medalite lugemine juba sassis.
Selle aja peale tunneme teineteist juba läbi ja lõhki. Teinekord ütleme mõnd küsimust nähes, et „noh, seda sa ju tead”. Aga eks nauditavaks muudavad mängu hetked, kus kahe peale õige vastuse välja suudame mõelda. Ja neid hetki õnneks jätkub. Mängude tõttu oleme läbi sõitnud pea kõik Eesti nurgad. Kohad, kus tihti on hästi läinud, on Haapsalu, Räpina ja Otepää. Kümmekond aastat tagasi korraldasime üleriigilist paarismängu karikasarja etappi ka Jõgeval.
Minu jaoks on sümpaatne, et mängudes, kuhu ta ise küsimusi teeb (ja ta on Eesti ilmselt kõige viljakam kvaliteetsete küsimuste autor) püüab ta enamasti leida tasakaalu lihtsale ja keeruliste küsimuste vahel. Tänu sellele on tema mängudes mängimise lusti iga tasemega kilbaritel.”
MAIRE AUNASTE
