4. oktoobril Viljandis toimuval pärimusmuusika lõikuspeol antakse üle tänavused pärimusmuusikaauhinnad ehk Etnokulbid. Auhinnale kandideerib auhinnale ka Mandotrio, mille üks liige, Tanel Sakrits, on pärit Jõgevalt. Siinsetel muusikasõpradel on võimalus aidata oma poisil Etnokulpi võita: rahvahääletus, mis parimad välja selgitab, kestab 1. oktoobrini.
Mandotrio kandideeris Etnokulbile ka mullu, aga aasta debüütalbumi kategoorias: kolm noort pärimusmuusikut – Tanel Sakrits, Hans Mihkel Vares ja Kristjan Kuusmik – olid siis just valmis saanud oma esimese albumi „Ilma sünnib“. Etnokulbi omanikuks toona ei saadud, küll aga saadi tänavu valmis juba teine plaat, „Nüüd on teadused suured“, mis andis taas põhjust Mandotrio Etnokulbi nominentide hulka arvata, aga sedakorda aasta uusfolk artisti kategoorias.
Aga läheb siis hääletus kuidas läheb, üks on kindel: 9. oktoobril on Mandotrio Jõgeva kultuurikeskuse publiku ees, et oma värsket plaati esitleda. Nagu Mandotrio esimeselt, nii leiab ka teiselt plaadilt ansambli liikmete omaloomingut ja pärimuspalu. Uuele plaadile lisab värve asjaolu, et mõned selle lood on valminud koostöös Mandotriosse mittekuuluvate muusikutega. Eesti metsade kaitsele pühendatud palas „Nõuan linnurahu“ on kaastegev Silver Sepp, „Hakkame, mehed, minema“ on ühisprojekt duoga Riffarrica ja „Ängri böördsi“ esitamisel on võetud toeks laiendatud rokkbänd. Jõgevale tuleb Mandotrio siiski oma kolmeliikmelises tavakoosseisus, nii et koostööprojektina sündinud laule siin kahjuks esitada ei saa.
„See-eest mängime-laulame lisaks teisele esimese plaadi lugusid. Ja alati kaasame oma kontserdil ka rahvast. Nii et tasub kindlasti tulla, vaadata ja kogeda kõike, mis juhtuma hakkab,“ ütles Tanel Sakrits.
Kõik algas Jõgevalt
Tema muusikutee algas Jõgeva muusikakoolist, kus ta õppis akordioni ja hiljem lisapillina tuubat. Akordioniõpetaja Eha Niglas juhatas ta ka pärimusmuusika rajale: ta moodustas muusikakooli õpilastest rahvamuusikaansambli, mis praegu kannab nime Tuustar. Selle koosseisus käis Tanel pilli mängimas nii laulupidude aegsetel pillipidudel kui paljudel muudel sündmustel. Ühel Tartu tantsuklubi õhtul nägi ta kedagi mandoliini mängimas ja kohe tekkis tal huvi selle pilli vastu. See süvenes siis, kui koolis käis esinemas ansambel Gjangsta, mille muusikale lisasid kõlavärve mandoliin ja oktavmandoliin.
„Selline särtsakas ja värske keelpillidega mängitud rahvamuusika oli minu jaoks lihtsalt lummav. Peagi leidsin õpetaja Eha abiga Jõgeva muusikakooli mahakantud pillide ruumist oma esimese mandoliini, lasin selle korda teha ning asusin internetist uurima, kuidas seda mängitakse,“ meenutas Tanel. Pärast Jõgeva gümnaasiumi lõpetamist läks ta Tartu ülikooli klassikalist filoloogiat õppima, sest antiikmaailm ja ajalugu on teda alati paelunud. Ent ajapikku jõudis ta selgusele, et see pole ikkagi ala, millega ta elu lõpuni tegelda tahaks. Vahepeal käis ta ära kaitseväes (tänu tuubamänguoskusele möödus suurem osa sellest kaitseväe orkestris) ning siis asus Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias pärimusmuusikat õppima. Seal kohtus ta ka Hans Mihkel Varese ja Kristjan Kuusmikuga, kes nüüd on tema bändikaaslased. Triona astuti esimest korda üles ühel Viljandi pärimusmuusika aidas toimunud Tantsumaja õhtul, ent ühekordsena mõeldud projektist kujunes välja püsikooslus.
Mandoliin on praegu üsna popp pill. Taneli sõnul on paljud noored pärimusmuusikud võtnud selle kätte alternatiivina kitarrile või ukulelele. „Kuna mandoliin on kitarrist väiksem ja sisuliselt neljakeelne (tegemist on küll topeltkeeltega, nii et tegelikult on keeli kaheksa), siis on sellel on palju mugavam alustada lihtsate akordide mängimist. Ja ukulelet mängivad tänapäeval juba nii paljud, et mandoliin on hetkel erilisem valik. Sellel saab mängida kõike, ka väga keerulisi viise. Mandoliinile on loodud klassikalisi muusikateoseid, ent seda kasutatakse ka popmuusikale kõlavärvide andmiseks. Trafficu „Für Elise” ja Smilersi „Mojito” on headeks näideteks. Ja muidugi teavad kõik Curly Stringsi lugu „Kauges külas”, mille alguses heliseb Villu Talsi mandoliin. Ma arvan, et mind võluski mandoliini mitmekesisus. Muidugi on seda ka palju kergem kaasas kanda kui akordioni, tuubat või isegi kitarri,“ sõnas Tanel.
Kelle viis, selle lugu
Tema õpingud Viljandi kultuuriakadeemias on lõpujärgus: diplomi saamiseks on vaja anda veel lõpukontsert ja kirjutada selle juurde kuuluv kirjatöö. Kui vahepeal andis Tanel muusikaõpetuse tunde Jõgeva põhikoolis, siis hetkel on ta Tapa muusika- ja kunstide kooli mandoliiniõpetaja. Kristjan Kuusmik õpetab samas koolis kitarri, ent temalgi on mõned mandoliinijüngrid. Hans Mihkel astus sel sügisel Viljandi kultuuriakadeemia magistrantuuri. Ehkki Tanel elab praegu Tallinnas, Kristjan Tartus ja Hans Viljandis, püütakse korra nädalas ikka kolmekesi kokku saada ja muusikat teha.
Bändi uued omaloomingulised lood saavad tavaliselt alguse viisijuppidest, mille üks või teine ansambli liige proovi kaasa toob. Autorlus määrataksegi nii, et kelle viis, selle lugu. Aga seade on alati ühise ideede edasi-tagasi pillutamise tulemus.
Esinemisi on bändil kord rohkem, kord vähem. Tänavu suvel tehti koos Viljandi linna delegatsiooniga kaasa seiklusrikas reis Pihkvas toimunud rahvusvahelistele hansapäevadele. Ägedamad esinemised olid veel Viljandi ja Viru folgil. Viljandi kontserdil kanti ette ka „Hakkame, mehed, minema“ ja „Nõuan linnurahu“. „Pärast kontserti tuli tänaval ligi igasuguseid inimesi, kes tänasid südamest,“ ütles Tanel.
Mandotriol oli plaanis Viljandi folgil ka oma uut plaati esitleda, aga kahjuks oli firma, kus plaat pidi trükitama, just juulis kollektiivsel suvepuhkusel. Ja nii sai plaat valmis alles septembri alguses. „Aga annetuskeskkonnast Hooandja saime plaadi tegemiseks toetuse kätte. Toetajate hulgas oli suur osakaal Jõgeva rahval, nii et tuhat tänu kõigile!“ ütles Tanel.
Tema sõnul on Mandotrio repertuaaris eri laadi lugusid: traditsioonilisi, rahulikke, mõtlikke, rokkmuusikast inspireerituid jne. „Usun, et ka uuel plaadil on midagi igale maitsele,“ arvas noor pärimusmuusik. Jõgeval on ta Mandotrioga varemgi üles astunud. „Jõgeval esinedes tunnen end alati koduselt, samas ootusrikkamalt. Kui publiku hulgas on ikka pere ja sugulased, sõbrad, vanad tuttavad ja õpetajad, peab ju rohkem pingutama,“ tõdes Tanel.
RIINA MÄGI
