Perearstidest, eriti maal töötavatest perearstidest kirjutatakse viimasel ajal lehes põhiliselt selles võtmes, et kipuvad teised kodumaa tolmu jalgelt pühkima ja Soomest kergemat leiba otsima. “Mina olen Soome minekuks juba liiga vana ning liiga seotud nii Eesti kui kodukoha Vaimastverega,” kinnitas Vaimastvere perearst Malle Koppa, kes on selle kandi inimeste tervise eest hea seisnud juba ligemale 36 aastat.
Pärit on Malle Koppa Tormast. Pärast Torma kooli lõpetamist läks ta õppima Tallinna Meditsiinikooli. Seal ilmnes, et tema meditsiinihuvi on sügavam. Kiitusega lõpetanuna sai ta ülikooli arstiteaduskonda sisse ühe eksamiga. Enne arstidiplomi omandamist meditsiiniõeks õppimine polnud Malle Koppa meelest kaugeltki ajaraiskamine: meditsiini n-ö rohujuure tasandi tundmine ja paljude protseduuride tegemise oskus tulevad arstile ainult kasuks.
1976. aastal asus noor arst Malle Koppa tööle Vägeva maa-ambulatooriumi. Et kolhoosikeskus asus Vaimastveres, kolis ühel hetkel sinna ka ambulatoorium ning leidis paiga samas majas, kus perearst praegugi tegutseb.
“Kolhoos oli selle maja ehitanud teenindusmajaks. Ülemisel korrusel olid juuksuri- ja õmblustöökoda ning kaminasaal, all siis ambulatoorium,” meenutas Malle Koppa. “Praegu on ülemisel korrusel piirkonna sotsiaaltöötaja Hele-Mall Terase vastuvõturuum.”
See, et arst ja sotsiaaltöötaja ühe katuse all inimesi vastu võtavad, on Malle Koppa meelest väga hea variant. Valla praeguse sotsiaalsüsteemi ülesehitamisel on olnud suur roll temal endal: ta kuulub nimelt ka vallavolikogu koosseisu.
“Vallarahva elu teeb see, et kohtadel tegutsevad piirkondlikud sotsiaaltöötajad, palju kergemaks,” ütles Malle Koppa. “Eeskuju võtsime selles osas Rootsi sõpruspiirkonnast Dals-Edist. Iseasi, kui pikalt selline suhteliselt kulukas süsteem veel toimib. Karta on, et varsti tuuakse kõik sotsiaaltöötajad ühte paika kokku.”
Küsimusele, mis teda nii pikalt ühes kohas ja ühes ametis on hoidnud, vastas Malle Koppa, et arstitöö on huvitav: ükski päev ei sarnane eelmisega. Samas on see töö väga väsitav. Ega siis tohtrid ilmaasjata n-ö läbi põlema kipu. Eriti perearstil pole võimalik enda pealt ühtegi kohustust ära lükata ega ühtegi tööd edasi lükata. Pidev stress tekitab pahaloomulisi kasvajaid või ajendab alkoholist abi otsima.
Pigem kannatavad
Malle Koppa ise tasakaalustab tööstressi füüsilise koormusega: sõidab jalgrattaga ja harrastab kepikõndi. Veel aitavad stressi maandada maatööd ja saunas käimine. Alati ei aita kahjuks needki võtted. Eriti siis, kui tuleb taas kord tõdeda, et meditsiin pole kõikvõimas, ning leppida mõne patsiendi siitilmast lahkumisega.
“Öeldakse, et arst sureb koos oma patsiendiga,” ütles Malle Koppa. “Kui valudest vaevatud eaka inimese puhul võib surm olla ka lahendus, siis noore inimese surm on väga ebaõiglane. Kui aga arst liiga tihti koos patsiendiga “sureb”, siis hakkab see lõpuks tema enda tervisele.”
Praegu peab Malle Koppa oma tervist suhteliselt heaks. Mis pereliikmetesse puutub, siis neid eelistab ta lasta ravida oma kolleegidel.
“Oma pere inimesele kipud ütlema nii, nagu võõrale ei ütleks: soovitad näiteks lihtsalt mitte viriseda. Ent nii võid mõne tõsise tervisehäda maha magada,” ütles Malle Koppa.
Tema nimistus on 1172 patsienti. Nende hulgas on nii Jõgeva vallas kui linnas, aga ka Rakkes, Koerus, Palamusel, Puurmanis ning isegi Võrus ja Tallinnas elavaid inimesi. Osa kaugematest patsientidest on varem Vaimastvere kandis elanud ega ole pärast kolimist perearsti vahetada tahtnud.
Vaimastvere kandi patsientide kohta ütleb Malle Koppa mitmekümneaastase kogemuse põhjal, et enamik neist on talupidamisele orienteeritud väärikad inimesed, kes ülearuse virisemise asemel pigem liiga kaua kannatavad, enne kui oma hädaga arsti jutule tulevad.
“Tüüpiline on see, kui inimene tuleb reede lõuna paiku, kui Jõgeva eriarstidel vastuvõtud lõppenud ja röntgengi uksi sulgemas, häda kurtma ning lähemal uurimisel selgub, et ta on selle häda käes juba nädal aega kannatanud,” ütles Malle Koppa. “See on ikka väga hea, et Jõgeval haigla alles ja sealsed tohtrid nii mõistvad on. Minu patsiendid on saanud nii mõnigi kord uuringuid teha väljaspool arsti tööaega.”
Krooniline volikogu liige
Arstiameti kõrvalt on Malle Koppa aastakümneid osalenud kohalikus poliitikas. Ta oli juba nõukogude ajal külanõukogu saadik ning on kuulunud ka nüüdse Eesti Vabariigi ajal vallavolikogu kõigisse koosseisudesse.
“Ma olen krooniline vallavolikogu liige,” ütles Malle Koppa muiates, kandes meditsiinisõnavara edukalt poliitikasse üle.
Jõgeva vald on Malle Koppa sõnul mitmes mõttes tervishoiusõbralik vald. Tänu sellele, et vald on perearstide käsutusse andnud endale kuuluvad ruumid ning hoolitseb ka nende korrasoleku eest, ongi näiteks säilinud arstiabi andmine Kuremaal, Laiusel ja Vaimastveres.
“Need ajad on ka üle elatud, mil arvati, et perearst on tavaline eraettevõtja ja peab kõigega ise hakkama saama,” ütles Malle Koppa. “Tegelikult on perearsti tegutsemine ärimaastikul väga piiratud ja reglementeeritud. Haigekassa eraldab talle vastavalt nimistu suurusele kindla summa ning ütleb väga selgelt ette, milleks seda kasutada tohib. Sellistes tingimustes on ilma omavalitsuse abita väga raske vee peale jääda.”
Jõgeva vald ei pea paljuks ka tervishoiutöötajaid tunnustada. Tänavusel vabariigi aastapäeval pälvisid Kuremaa perearst Anne Oras ja Vaimastvere pereõde Viive Pärt vallavalitsuse aukirja, Vaimastvere perearst Malle Koppa kuulutati aga valla aukodanikuks. Selle tiitliga kaasnenud rahalise preemia annetas Malle Koppa Vaimastvere külaseltsile Waks.
“Aukodaniku tiitlit polegi ma ju üksi välja teeninud, vaid mulle on toeks olnud valla hea tervishoiusüsteem ja kogu piirkonna rahvas,” ütles Malle Koppa.
Varem kuulus ta ise külaseltsi juhatusse, aga nüüdseks on sealt tagasi astunud ja andnud ruumi noorematele. Külaelu edenemisele elab ta aga endiselt kaasa. Üks viimase aja vahvaimaid sündmusi on tema sõnul olnud Vaimastverre noortekoori loomine. Selle lauljate hulgas on nii neid, kes praegu Vaimastveres elavad, kui ka neid, kelle elu sealt Tartusse, Tallinna, Soome või Saksamaale viinud. Hea meel on Malle Koppal ka selle üle, et külaselts Waks on n-ö punguma hakanud ning selle tagajärjel on tekkinud külaelanike ühendused Kärdesse ja Endlasse.
Malle Koppa enda kodu on Vaimastverest kiviviske kaugusel asuvas Eha külas. Asjaolu, et peale tema elab seal või käib sageli külas mitmeid teisigi meditsiiniga tihedalt seotud inimesi, on andnud naljahammastele põhjust seda paika kliinikumikülaks või millekski sarnaseks nimetada.
Taksidermistist ehk topisemeistrist abikaasa Hillariga on Malle Koppa ühist teed käinud 41 aastat. Üks, mis neid tudengipõlves kokku liitis, oli tants ning tantsida armastavad mõlemad praegugi. Koppade kolmest lapsest on vanem tütar Hiie läinud ema jälgedes ning on Tartus perearst. Poeg Otist on saanud isa eeskujul topisemeister. Noorem tütar Helle töötab geoinformaatikuna. Lapselapsi on Malle ja Hillar Koppal kuus. Vanim on neljateistkümnene ja noorim kahekuune. Kogu see suur pere tuleb vanematekoju kokku umbes korra kuus. Siis käiakse saunas ja peetakse ära vahepealsed sünnipäevad. Ainult kodune köögilaud kipub neljateistkümne inimese jaoks juba kitsaks jääma.
Reisivad Maalehega
Abikaasa ja poja omapärase tegevusala kohta ütleb Malle Koppa, et topiste meisterdamine on hea võimalus maal elada (Ott elab praegu Malle isakodus Tormas) ja ennast seal ka ära toita. Seda muidugi juhul, kui selle ala meistrina piisavalt tuntud oled. Koppa seeniori ja Koppa juuniori tuntus ulatub aga üle Eesti ja piiri tahagi.
Hillar Koppa on muidugi ka tubli jahimees ning Malle Koppa käib tihti temaga jahil kaasas. See on muu hulgas hea võimalus olla eikeegi või lihtsalt Hillar Koppa abikaasa, mitte perearst, kellele tervisehädasid kurtma tullakse. Jahimees, kes loomi tapab, ja arst, kes inimelude eest võitleb, peaksid olema suhteliselt vastandlikud tegelased. Malle Koppa arvates see nii pole.
“Ma pole näinud ühtegi jahimeest, kes tapaks tapmiskire pärast,” ütles Malle Koppa. “Ürgses mõttes on jahimees aga hoopis pere kaitsja ja toitja. Seepärast sisendavad jahimehed minusse pigem turvatunnet. Ning jahil käies olen saanud palju ilusaid looduselamusi.”
Püssi pole doktor Koppa ise kätte võtnud, ent ulukilihast ja seentest hõrkude roogade valmistamise alal on ta kõva käsi.
N-ö eikellenagi seltskonnas olemist naudib Malle Koppa ka Maalehe reisidel. Neil on nad Hillariga käinud juba kolmel aastal ning lähevad tänavu jälle.
“Maalehe reisid on hästi korraldatud ja mõnusa seltskonnaga, seepärast oleme valinud just sellise reisimismooduse,” ütles Malle Koppa. “Minul on nüüd, pensioniikka jõudnuna, võimalus panna reisi jaoks kõrvale pensioniraha. Tean, et paljud töötavad pensionärid teevad nii. Krimm, Tuneesia ja Portugalile kuuluvad Assoori saared Aafrika rannikul on meil juba nähtud, tänavu läheme Albaaniasse ja Korfule.”
Kui tahta tõelist puhkust nautida, siis tulebki Malle Koppa meelest kuhugi kaugele sõita. Kodunt “leiab” töö perearsti ka puhkuse ajal kergesti üles. Seda enam, et arsti ja õe telefoninumbrid on arstikabineti ukse peal mustvalgel kirjas.
“Nii mõnigi kolleeg on imestanud, kuidas ma julgen oma telefoninumbri avalikult välja riputada, aga mina võin öelda, et kurjasti on seda infot kasutanud ehk vaid üks inimene, teised on helistanud ikka asja pärast,” ütles Malle Koppa ja lisas, et tema jaoks pole töövälisel ajal telefonitsi nõu andmine väsitav, patsiendile annab aga sellise võimaluse olemasolu rahu ja kindlusetunde. Ning miks siis mitte seda pakkuda.
Vastates küsimusele, kas arstitöö iseloom on kolmekümne kuue aasta jooksul palju muutunud, tõi Malle Koppa võrdluseks jalgrattasõidu.
“Jalgrattasõit on ka tänapäeval jalgrattasõit, ent liiklusreeglid on muutunud ja muutunud on ka jalgrattad,” ütles Malle Koppa. „Ehk siis: patsienti tuleb kuulata ja katsuda nagu vanasti, aga diagnostikavahendid on tohutult edasi arenenud ning ravimid efektiivsemaks muutunud. Ent vaatamata sellele on endiselt oluline hea kontakt patsiendiga, õigel ajal tehtud uuringud ning mõnikord lihtsalt rahustamine. Ning see kehtib kõigi patsientide kohta. Olen ikka öelnud, et sapikivid teevad ühtmoodi valu nii kolhoosiesimehele kui ka traktoristile, nii reformi- kui ka keskerakondlasele.”
Kui ta ükskord koduseks jääda otsustab, siis tema asemele uut perearsti Vaimastverre ilmselt enam ei tule.
“Meid hoiab praegu vee peal see, et meil on kõik asjad juba olemas. Uuel noorel tulijal, kes kõik alles muretsema peab, oleks end siin nimistu väiksuse tõttu väga raske ära majandada,” ütles Malle Koppa.
Malle Koppa elukäik
Sündinud 1949 Tormas
Lõpetanud 1964 Torma 8-klassilise Kooli, 1967 Tallinna Meditsiinikooli ja 1973 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.
1973-1974 Rapla kiirabi arst
1974-1976 Kohila haigla terapeut
1976. aastast arst Vägeva ja Vaimastvere piirkonnas (algul maa-ambulatooriumi juhataja,
1994. aastast perearst)
Perekond: abikaasa Hillar, lapsed Hiie (40), Ott (38) ja Helle (31) ning kuus lapselast.
Kalle Piiskoppel, Jõgeva haigla ravijuht:
Malle Koppa on väga abivalmis inimene ning arstina kohusetundlik ja kompetentne. Naljatamisi võib öelda, et kui kõik arstid temasarnased oleksid, võiks Jõgeva haiglat hakata kummitama pankrotioht: Malle Koppa ei jäta ühtegi patsienti ebaprofessionaalsusest “ripakile”.
Kui üldiselt on Malle Koppa heatahtlik inimene, siis vajaduse korral oskab ta end jõuliselt kehtestada. Need, kes üritavad talle pahatahtlikult “turjale istuda”, saavad tunda hoopis teistsugust Malle Koppat.
“Üle nurga” tegemist ei salli ta üheski valdkonnas. Niisama edukalt kui arstikabinetis toimetab ta aias. Tema kasvatatud tomatiseemned on näiteks väga kvaliteetsed. Tean seda, sest mu vanemad on Koppade naabrid.
Huumorisoon on Mallel täitsa olemas, aga tema inglaslikku laadi huumorist arusaamiseks peab teda hästi tundma. Kui mingi apsuga hakkama saad, siis tögab ta sind ikka väga peenelt.
Julgen öelda, et ilma Koppadeta oleks Vaimastvere kandi vaim palju vaesem.
i
RIINA MÄGI
