“Krässu, Krässu, Krässu!” hüüdis RMK Elistvere malevarühma ülem Oliver Jakobson kährikuaia juures. Kolme malevanädalaga harjusid Elistvere pargi loomad noortega juba üsna hästi ning nii mõnigi soostus aedikuserva tulema isegi kutsumise peale. Kährik Krässu siiski seekord erilist tähelepanu Oliverile ei pööranud, kuid kindlasti oli ta oma mõtteis tänulik malevlastele, kes nende pargi ilusamaks tegid ning loomade eest hoolitsesid.
RMK Elistvere malevas oli tööl viisteist Tallinna noort, kes käisid iga päev Luualt Elistverre ja tagasi jalgratastega. Eks alguses oli malevlaste endi sõnul tööle väntamine veidi väsitav, kuid päevade möödudes muutus sõitmine lõbusamaks ning viimasel nädalal proovisid malevarühma poisid teha võidu ööbimiskohast tööle ja tagasi. Rekordiks jalgrattaga Luualt Elistverre jäi kakskümmend kuus minutit.
Enamik malevlastest tunnistas, et jalgrattaga sõitmine pole neile võõras. Malevlane Aurel rääkis, et tema suvel kodulinnas ühistransporti üldse ei kasuta, vaid sõidab ainult jalgrattaga. Tema maleva paarimees Rudolf sõnas, et muud pole hullu, kui ainult need rattad nii palju ei laguneks. Õnnetult läks malevaneiul Sädel, kes viimasel tööpäeval tööle vändates rattaga pikali kukkus ning oma käe ära lõhkus. “Ah pole hullu, juhtub ikka, töö tegemist vähemalt ei sega,” rääkis Säde rõõmsalt, jätkates umbrohu teeraja seest välja nokkimist.
Poistele meeldis metsatöö, tüdrukutele haljastus
Malevlased tegelesid kolme nädala jooksul Elistvere loomapargis peaasjalikult heakorra töödega. Korda tehti jalgrajad, ära vajunud kohtadele veeti täidet, kiviaia ümbrus puhastati lahtistest kividest, metsa alt korjati ära murdunud oksad ning puud ja põletati koha peal ära. Veel tegeleti igapäevaselt ka loomadele joogivee ning rohu ette viimisega ning selle käigus hangiti ka palju teadmisi juurde loodusest ja loomadest.
Poistele meeldis enim metsatöö ja jalgtee rajamine. Rohimisest nad väga lugu ei pidanud. “Metsas oli kõige mõnusam tööd teha,” rääkis Jaanus, kes varasemalt malevas olnud ühe aasta. Rühmaülem Oliver kommenteeris seda väidet naljaga, et eks see põletamine läheb poistele ikka kõige paremini peale. “Mingis mõttes püromaania ju,” mainis Oliver.
Oma käe jalgrattaga katki kukkunud Sädel jällegi polnud rohimise vastu midagi. “Mõnus nokkimine, rahustav,” sõnas neiu, mida ta olude sunnil viimasel päeval pidi tegema ühe käega. Säde on malevas käinud varasemalt lausa kolm korda. Eelnevalt on ta malevas tegelenud marjade korjamisega. Neiu ei laitnud ka korjamise tööd, kuid sõnas, et haljastusega tegelemine on talle rohkem meelt mööda. “Siin see tegevus vaheldub, ei pea koguaeg ühte ja sama asja tegema,” sõnas ta.
Pulmapeo tarvis pea punaseks
Maleva töö eest makstakse noortele ka raha. Elistvere loomapargis töötanud noored said tunnis 1.80 eurot. “Seda on isegi üllatavalt palju,” sõnas Aurel. Samas ütles enamik malevlastest, et raha pole see, mille pärast malevas käia. “See, et töö tegemise eest ka raha saab, on juba boonus,” kinnitas Rudolf ning temaga nõustus ka Säde.
Nuriseda polnud noortel väga millegi pärast. Kui, siis poistel ainult kohustuslik rohimine ja mõni oleks tahtnud lõuna ajal veidi rohkem süüa, kuid need polnud sugugi märkimisväärsed mured, mille tõttu oleks tahtnud malevatöö pooleli jätta.
Ega töö tegemisega malevasuvi loomulikult ei piirdu. “Õige elu ja tegevus hakkas alles pärast tööpäeva,” rääkis rühma juht. Õhtuti viidi läbi erinevaid mänge ja tegevusi. Muu hulgas peeti maha ka Luua olümpiamängud ning ka traditsiooniline malevapulm. Pulmapeo jaoks ohverdasid kaks poissi ka oma loomuliku juuksevärvi. Nimelt värviti Rudolfi ja Aureli pead punaseks. Tegemist oli siiski ajutise värviga, mis pärast viiendat pesukorda peaks maha kuluma. Nädal pärast pulma, olid poiste pead veel õrnalt oranžikad, kuid see tegi neile pigem nalja kui kahetsust.
Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul sõnas, et malevlastest on neil suviti palju abi. “Sel korral oli Elistveres kolmas malev. Igal aastal on nende abiga ära tehtud palju selliseid töid, milleks loomapargi alalistel töötajatel sageli aega ei jätku,” sõnas ta. Loomapargi juhataja oli malevasuve kolmest nädalast kahel küll ise puhkusel, kuid sellegi poolest hoidis ta end malevlaste tegemistega kursis. “Meie töötajatel on noorte kohta ainult kiidusõnu jagunud,” tunnistas naine.
Veel kiitis ta aktiivset rühmajuhti, kellel oli kogu aeg hoolealuste tegemistest ülevaade ning ta suutis töid delegeerida nii, et loomapargi töötajad ei pidanud kordki noori mööda parki taga otsima ja neid tööle sundima. “Meil on abikäte üle alati hea meel. Küll oleks hea, kui saaks sügiseseks lehtede riisumiseks ka endale maleva appi kutsuda,” lisas loomapargi juhataja.
i
EILI KOITLA
