27. juunist 15. juulini töötasid Tallinna õpilasmaleva noored Saare vallas Voore malevarühmas. Paarkümmend pealinna noort jagati kaheks rühmaks – üks seltskond noppis Ulge talus maasikaid ning teine Tammeka talus nii maasikaid kui vaarikaid.
Malevlane Elis rääkis, et nende rühmal oli Ulge talus põhitööks maasikate korjamine, kuid vahel sai ka vagusid rohida. Tammeka talus töötanud Jaco selgitas, et kui neil maasikad otsa said, siis korjati vaarikaid. “Rohimist jagus mõlemale rühmale,” kinnitas poiss. Malevlane Gert rääkis, et kõige parem töö on ikka rohimine. “See on tasuvam, makstakse tunnitasu,” selgitas ta.
Korjasid maarikaid
“Mulle meeldis ka rohimine, aga siis tulid meelde maarikad, no ikka vaarikad,” naeris Ronja laginal ja lisas, et kolme nädalasse on mahtunud nii palju maasikaid ja vaarikaid ja lõpuks on kõik juba maarikad. Jaco lisas koos teiste malevlastega naeru kihistades Ronja toetuseks, et maarikad võikski olla uus maleva släng, millega on hea selgitada, mis tööd noored teevad.
Esimest aastat malevas töötava Katariina meelest on ikkagi mõnusam vaarikaid korjata. “Meil on panged kaelas ja vööl. Korjata saab seistes ja selg ei väsi ära nii nagu maasikaid korjates,” kiitis neiu vaarikate korjamist. Elis hõikas vahele, et parim töö on siiski maasikate noppimine. “Meie rühmal vaarikaid ei olnud ja tuli maasikatega ära elada. Kükitama ei pidanud, kes tahtis, sai korjamiseks väikse pingi võtta ja vaovahel istuda,” kirjeldas Elis tööd maasikapõllul ning kinnitas, et maasikaid jagus. Isegi vihmahoog ei sundinud noori tööd lõpetama. “Kui hakkas sadama, siis mõtlesime, eh see vihm – ega me suhkrust ja vahukoorest ole,” naeris Elis.
Jaco nentis, et Ulge talus oli maasikasaak uhkem. “Tundub, et Tammeka talus jäädi korjamisega hiljaks ja osad maasikad läksid juba veidi pehmeks,” lisas Gert. Seevastu kiitis Elis, et Ulge talus said nad ainult korra moosimarja korjata, kõik ülejäänud oli ilus. Kui leiduski mõni halb mari, siis jäi see lihtsalt vao vahele.
Tulevad tagasi
Malevlaste seas oli nii esimest korda osalevaid noori kui ka juba vanu olijaid, kes juba kolmandat aastat osa suvest töötades ning uusi sõpru leides veedavad. Kolmandat aastat malevas olnud Jaco jutustas, et esimene aasta oli eriti lõbus ning siis saigi selgeks, et ta tahab kindlasti veel malevasse tulla. “Seltskond, sõbrad, loodus, malevajutud ja -mängud – see kõik toob malevasse tagasi,” loetles noormees.
Jaco sõnul läks ta esimest korda malevasse koos sõpradega. Tema hinnangul on vahel isegi hea koos sõbraga minna. “Mõni inimene tõmbub võõras seltskonnas endasse, aga koos on julgem ja ta avab ennast paremini,” märkis ta. Muidu on sõbraga malevasse saamine õnne küsimus. Registreerides saab oma soovid märkida ja kui on rühmas ruumi, siis saabki sõbrad kokku paigutada. “Mina juhtusin Voorel kokku kahe oma endise rühma liikmega,” oli Elis meeldivalt üllatunud.
Ronja kinnitusel on täiesti uued näod parem variant. “Alustad uuelt lehelt, pole eelarvamusi ja erinevaid rühmi ei teki. Valin alati koha, kus on midagi uut, mida ma varem teinud ei ole, nii töö, rühma kui rühmajuhtide mõttes,” sõnas Ronja.
Kolmandat aastat malevas oleva Mariani jaoks on see tema esimene linnaväline malev. Kahel eelneval aastal on tüdruk rassinud linnasiseses malevas. “Tavaliselt rohisime, värvisime ja korjasime prügi ning õhtuks läksime oma koju tagasi. Ühistegevusi oli vähem ning tugevat rühmatunnet ei tekkinud,” kirjeldas ta oma linnasisese maleva kogemusi ning tõi tunnustavalt väljapraeguse koosolemis- ning ühtsustunde.
Esimest korda malevasse tulnud Katariina rõõmustas, et see oli nii õige otsus. “Ma olin juba enne positiivselt meelestatud. Paljud mu tuttavad oli käinud ja kiitsid, tahtsin ka proovida ja need lood vastasid tõele,” sõnas Katariina.
Magus uni
Malevas on kõige magusam vabaajategevus puhkamine. “Pärast tööd saavad kõik, kes tahavad, magama minna – ja kõik magavad!” muigas Elis. See on ka loomulik, et pärast kuuetunnist tööpäeva vajavad noored puhkust. Kuid eranditult kõik päris unehõlma ei vaju. “Mina koristasin sel ajal: pesin põrandaid ja koridori,” lisas Marian.
Kui unetunnid täis ning Voore õpilaskodu kraamitud, algasid õhtused mängulised tegevused. Rühmajuhid viisid läbi igasuguseid põnevaid usalduse ja koostöömänge ning korraldasid Voorel ümbruskonnaga tutvumiseks aardejahi. Kui päike paistis, oli noortele meeltmööda pallimängud ning ujumine; kui aga vihma kallas, siis on omal kohal kaardimängud ning telekast jalgpalli vaatamine.
“Voorel on supertingimused, kõik on olemas ja mis kõige tähtsam – saame voodis magada. Tavaliselt pole malevas voodipesu ning peab olema magamiskotiga põrandal,” õhkas Elis ning teised kaaslased noogutasid rahulolevalt. Noored kiitsid ka Voore kooli kokatädisid, kelle vaaritatud toit viis keele alla. “Nad lubasid meile ka friikartuleid teha,” imestas Elis kui armsad võivad ühed kokad olla. Katariina märkis, et ka rühmajuhid Laura ja Airi on hoolitsevad ja toredad. Elis kinnitas, et juhid oskavad ka vahvate piltidega plaastritega valu ära võtta ja tuju heaks teha.
Raha kogutakse
Üks on kindel: Voore malevasse ei tuldud raha pärast. “Kui malevasse tulla, siis tahan sõpru, mitte raha. Teenimiseks lähen tööle,” rääkis Elis ja lisas, et praegu on noortel suvel palju võimalusi raha teenimiseks.
Jaco sõnul jäi malevas teenitud summa saja euro kanti, see ei ole nii suur, et midagi ette võtta. “Pigem kogun ja vaatan, mis saab,” lausus poiss. Gert ja Katariina panevad raha kõrvale reisi jaoks. Marianil on aga pikk nimekiri raamatutest, mida ta soovib teenitud raha eest osta.
MARGE TASUR
