Igast inimesest jääb siia maailma jälg. Teispoolsusse lahkunu elab edasi oma lähedaste meenutustes, kes selle eest hoolt kannavad, et mälestusteniit ei katkeks. Kuidas muidu teaksime praegu rääkida lastele ja lastelastele lugusid, mida meile rääkis kord vanaema või vanaisa, kes neid lapsepõlves oma (vana)vanematelt kuulnud oli. Kui ka läbinisti materialistliku maailmavaatega inimene hinge surematusse ei usu, tahab ta mäletada ja mälestada. Selleks on meil kombeks süüdata küünlad. Pimedal ajal teeme seda sagedamini — kadunud lähedase mälestuseks, aga ka selleks, et oma külmetav hing kõleduses ja pimeduses sooja ja lohutust saaks.
1. november on kirikukalendris kirjas pühakutepäevana. 2. novembril peetav hingedepäev olevat sajandeid tagasi tekkinud sellele pühale lisaks või justkui protestiks, et meenutada neidki surnuid, kes pühakuks kuulutatud pole.
Meie siin Eestis oleme aga harjunud hingedeajaks pidama pimedat aega oktoobrikuu lõpust advendini. Tubasel aastaajal on rohkem aega meenutada, vanu fotosid vaadata ja kirju üle lugeda. Vaevalt et keegi enam neljapäevaõhtuti hingi koju ootab ja neile ööseks toidulauda katab, küll aga põleb sageli küünlatulesid — nii hingedepäeval kui teistel õhtutel ja nii kalmistutel kui koduakendel. Soojendagem oma hingi elava tulukese ja mälestustega.
31. oktoober 2009
