Mäletamine on side minevikuga

Konverentsi esimeses pooles andis Juhan Telgmaa ülevaate seltsi arengust ja nendest tingimustest, mis seltsi ellukutsumist soodustasid. Lõssenko kurikuulsate ideede matkimine ülikoolis 1964. aastal lõpetas väärastunud parteilise soperdamise loodusteaduses. Kaks aastat hiljem sündis Looduskaitse Selts, nüüd võib kindlalt öelda, et Lahemaa Rahvuspargi kaksikvend. Mõlema loomisel osalesid nii Edgar Tõnurist kui Jaan Eilart. Edgar Tõnuristist saigi seltsi esimene esimees ja koguni viieteistkümneks aastaks. Viie aasta pärast loodi aga Nõukogude Liidu esimene rahvuspark ? Lahemaal.

President Arnold Rüütel, seltsi esimees aastatel 1981-1988, peatus tolleaegsetel tingimustel, mis kujundasid seltsi arenguloo ja tegevussuunad.

Maastikuhooldus on mäluhooldus. Meil vedas, meie ei kaotanud oma nime ega nägu. Mälestuse taastamine olnud aegadest ja kultuurikandjatest päästis meid.

Jaan Kaplinski iseloomustas Jaan Eilarti rolli rahvuslikus liikumises. Võimatuna näiv sai võimalikuks. Meie taastasime iseseisvuse ning seltsi loomise ideaalid on läbinud edukalt ajaproovi. Kolmkümmend kaks aastat tagasi ütles Voldemar Panso, et tähtsam kui meeste hulk on meeste valik, vaim, kultuur, ühistunne.

Selle kirjatüki autor, olles seltsi liige 1970. aastate algusest, määratles seltsi võimalikud tegevussuunad käesoleval ajal. Kui majanduse areng viib meid eemale aegumatutest põhiväärtustest, tuleb aktiivselt sekkuda. Selts pole kunagi tegelenud sellega, mis moodne, vaid sellega, mis igavene. Et meie esivanematel oli võime kõike elavana näha, siis selles väljenduski rõhutud inimese ja looduse samaväärsuse printsiip. Ja vastavalt sellele ka nende tugev ja hell ühtekuuluvustunne kogu loodusega. Pole siis imestada, et sada aastat tagasi, innustatuna teadusliku loodushoiu põhimõtetest, alustas Vilsandi tuletorni hooldaja Artur Toom Vaika saartel merelindude kaitse korraldusega. See oli esimene seeme, mis on sajandi jooksul arenenud võimsaks liikumiseks. Seda aluseks võttes saab selgeks, et fosforiidisõda võideti mitte sellepärast, et teati kõike fosforiidist, vaid kaitsti kodu, mille räästas on suitsupääsukese pesa ? sellest teati juba hulga rohkem. Liikuma läinud rahvas vajas peamist ? olla peremees omal maal.

Jõgeva maakonnas on kaks seltsi osakonda. Mõlemal on olnud halvemaid ja paremaid päevi. Mõlemad osakonnad on jätnud oma jälje seltsi ajalukku.

Kaks aastat tagasi võõrustas Jõgeva osakond (esimees Ene Ilves) koos Vooremaa Kaitsealaga seltsi suvisest kokkutulekust osavõtjaid. Kokkutulekul avati tagasihoidlik mälestusmärk Helve Remmel- Antonile, kes oma lühikesest elust pühendas enamuse Vooremaa uurimisele. Ühendades endas Endel Varepi ning Jaan Eilarti inimgeograafia ja ulatades nii käe Edgar Kantile ja Johannes Gabriel Granöle. Helve on jätnud meile arvukalt kirjutisi Vooremaast, tema poolt tõstatatud teemad ootavad edasiuurimist. Gümnaasiumiõpilastele oleks see väga tänuväärne temaatika, et sügavamalt mõista, kus ja kuidas kujuneb nende arengulugu.

1985. aasta kokkutulekust Põltsamaa ümbruses jäi Adavere maile Mandri-Eesti Keskpunkti kivi.

Olin sellel ajal ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja ja kellel on huvi, siis ajakirja tolle aasta juulikuu number on pühendatud Põltsamaa ümbrusele.

Hingedepäeval süütasin Sõpruse pargis teiste seas küünlad ka Jaan Eilarti, Kalju Terase, Arnold Ermi ja Alfred Ilvese mälestuspuude all. Neil meestel on olnud kõigil seltsi arenguloos oma märkimisväärne roll. Olen arvamusel, et maakonna kahel osakonnal oleks otstarbekas seltsi juubelit tähistada. Mõlemad osakonnad alustasid küll tegevust mõni aeg hiljem, kui selts sündis, aga järgmise aasta esimeses kvartalis võiks maakondlik kokkutulek toimuda, et anda mõlema osakonna tegevustele uut hoogu.

Kuna seltsi esimees on meie kandi mees, siis temalt võiks olla üldistav ettekanne. Teisena võiks ettekandega esineda Tartu Ülikooli inimgeograafia professor Ott Kurs. Paul Ariste õpilane ja igal aastal ühe poole aastast Mustvees elav mees, kelle koostatud on Eesti Mõtteloo 28. raamat Edgar Kanti “Linnad ja maastikud”. Koostaja saatesõnast võib lugeda, et mis puutub meie kodumaa siseprobleemide rakenduslikku külge, siis on vaja taas tähelepanu pöörata inimökoloogiale ning meie viimastel aastakümnetel väärastunud asustussüsteemile ja haldusjaotusele…

“Rajamaade rahvad” on tema teine raamat, mis ilmunud “Eesti Mõtteloos”.

Järgmisel aastal tähistatakse August Vilhelm Hupeli 270. ja Peter Ernst Wilde 275. sünniaastapäeva. Need mehed on aga meie arenguloos olnud vägagi “jäljekad”.

Tuginedes oma enam kui kuuekümnele elatud aastale, võin täie kindlusega öelda, et Jõgeva maakond on olnud ja on igavene inspiratsiooniallikas, lõppematu tööpõld on tema arenguloo uurimine ja igavesti suur privileeg on siin elada.

Toon siia ainult ühe näite. 1884. aastal, kui õpetaja ja ehitusmeister Põltsamaalt Gustav Beermann Tartus rahvakolonni ees kandis Peetri kiriku võtmeid, õmbles tema tütar Emilie Põltsamaal sinimustvalge lipu. Viis aastat enne seda ilmunud Eduard Bornhöhe ajaloolises romaanis “Tasuja” on aga Emilie Lodijärve lossipreili prototüübiks… Meie kujunemisloo tähised sunnivad meid mõtestama olnut ja jääb üle vainult imetleda.

Samas vajavad ju mõtestamist ka Kalevipoja tegude maal tarkuse päeval koolide ja lasteaedade juurde istutatud tammed ja mägimännid, et sügavuti mõista, kuidas me avame endale läbi osaduse hingestatud maastiku.

Ants Paju,
Eesti Looduskaitse Seltsi liige