Homme möödub võõra võimu esimesest suuremast genotsiidiaktsioonist 74 aastat. Varsti pole enam elus kuigi palju neidki, kes imikuna kodunt võõrsile viidi, kuid see ülekohus seisab meil meeles.
Juuniküüditamine oli tõeline šokk juba seetõttu, et eesti rahvas ei osanud uuelt valitsuselt niisugust sammu oodata. Rahumeelseid, poliitikaga mitte seotud tavakodanikke polnud seni keegi ka võimu vahetudes oma kodunt välja ajanud.
Kui puhkes sõda, lootsid väljasaadetud, et pääsevad nüüd tagasi: paljud neist polnud selleks ajaks veel määratud sihtkohta jõudnudki. Seda muidugi ei juhtunud, kuid sõda tõi Venemaalegi viletsust ja segadusi juurde ja seetõttu oli juuniküüditamine vaevasem ja ohvriterohkem kui näiteks 1949. aasta märtsiküüditamine.
Repressiooniaastatel olid arreteerimised väljasaatmised ja tapmised praktiliselt igapäevased. Hävitusprotsessi eesmärk oli kõrvaldada ettevõtlikumad, töökamad, haritumad.
Nii saadi hakkama üsna põhjaliku genotsiidiga, sest paljud neistki, kes võõrasse mulda ei jäänud, polnud aastate pärast naastes enam endised, ei leidnud kohta elus, tundsid end kõrvalejäetuina. Paljud ei tulnudki tagasi, sest kogesid, et pole kodumaal enam oodatud. Mäletame kõiki repressiooniaktsioone. Mälestame nende ohvreid.
