Jõgeva raudeejaama kõrval on mälestuskivi, millel kirjas: „Siit algas kannatuste tee”.
Nagu paljudes teistes raudteejaamades, seisid ka Jõgeval nii 1941. aasta juunis kui 1949. aasta märtsis nõukogude võimu poolt organiseeritud genotsiidiakti ajal sünged ja kinnised vagunid, kus ootasid oma „karistust” inimesed, kelle ainus süü oli see, et nad Eestimaal enne okupante elasid, siin ennast säästmata tööd tegid, oma lapsi kasvatasid ning ärksate ja haritutena noore kodumaa elu edendasid.
Mitmel pool seisid 1941. aasta suvel sellised vagunid kuuma päikese all mitu päeva, enne kui janust ja palavusest, südamevalust ja teadmatusest vintsutatud inimesed pikale ümberasustamisteekonnale saadeti. Seega algas nende kannatuste tee juba enne tegelikku teeleasumist. Ega lõppenud ellujäänutele ka kodumaale naastes. Sest paljudel polnud enam, kuhu tulla või kelle juurde tulla. Kodumajad olid ära võetud või lõhutud ja lagastatud, kallid inimesed teadmata kadunud, võõrsile põgenenud, tapetud, vangistatud…
Inimene võib õela teo mõnikord ka andestada, kuid üldjuhul ei unusta. Juuniküüditamisest möödub homme juba 68 aastat ja iga päevaga jääb vähemaks neid, kes kord selle kannatuste tee läbi käisid. Räägime sellest ikka, ka oma lastele ja lastelastele, et mitte unustada ega ka andestada. Sest sellise ülekohtu unustamine ja liiga muretu meel võib olla ohtlik meile kõigile.
13. juuni 2009
