Ühel kaheksa ja poole aasta tagusel sügishommikul, kui taevaalune oli täis parvedesse kogunevaid rändlinde, kaotasin ma ühekorraga kaks lähedast inimest. Olnuks kurbusel värv, siis ilmselt niisugust tooni, millisena nägin sel päeval päikest – tuhmhallina, justnagu läbi suitsuklaasi.
Sama päeva õhtul kinkisid mu lapsed mulle kutsika. Kui see paksuke lontkõrv mul keelega üle näo tõmbas, sai mulle selgeks, et teinekord vajame nii vähe, suutmaks läbi pisarate naeratada. Mõistsin kuidagi lõplikult ja leppinult sedagi, et maailm on lihtsalt üks koht, kus võib kõike juhtuda.
Tol kaugel õhtul loomake niutsus ja igatses ema järele ning meil abikaasaga polnud südant jätta ta üksinda toa nurka tehtud asemele. Võtsime ta enda juurde voodisse, aimamata, et tegime vea. Aastast aastasse puges kutsikast kolmveerand hundu suuruseks kosunud koer öösiti sängijalutsisse, kaasas kogu ta kesine maine vara – karvane kaisumõmm, piiksuv pall ja suvaline sokinutsak. Nii teeb ta tänini, olles juba väärikas, tüsedusele kalduv ja kangeks kiskuvate liigestega vanahärra.
Meie neljajalgne pereliige
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt”>Nende aastate jooksul on sündinud hulganisti mälestusi, ja nii mitmeski neist on meie neljajalgne pereliige peaosaline. Juhtus, et koer jooksis lahti ununenud jalgväravast tänavale ja sai löögi mööduvalt autolt. Õnneks polnud vigastusi rohkem kui põrutus ja esikäpahaav, mis väikeloomakliinikus kinni õmmeldi. Samal õhtul sõitsime rannikule meie üksildasse salapaika, sest sügisene meri on meile ikka silmailu ja hingekosutust pakkunud. Nagu alati, võtsime kaasa ka koera.
See oli ilus õhtu. Loojuv oktoobripäike värvis mändide ladvad hõõguvpunaseiks, liivale loksuvate vahuste voogude kohal naersid kajakad ja üle meie peade kulges lõputu haneränd. Kui kustutasime kaldapealsel leegitsenud lõkke ja seadsime sammud auto poole, kus koer tagaistmel tukkus, ilmus otsekui maa alt tema – klaasistunud silmavaatega noor turd mees. Tema segasest kõnest mõistsime vaid nii palju, et olime talle kogemata kombel teele ette jäänud, ta võttis taskust noa ja avas nupulevajutusega selle läikiva tera.
Tunnistan, et ma polnud varem tundnud sedavõrd halvavat hirmu. Seisime keset üksildast randa silmitsi ilmselt mingit meelemürki tarvitanud inimesega, autost lahutas meid paarkümmend meetrit ja mobiiltelefonidki olid koju jäänud.
Koer ründas õigel ajal
Sellesse hetke tagasi vaadates näen otsekui aegluubis, kuidas koer, käpp sidemes, pressib ennast läbi pooleldi avatud esiakna, jookseb longates meie juurde ja ründab võõrast selja tagant. Naksab teda püksitagumikust, taganeb korraks ohutusse kaugusse, et uuesti läheneda, haukudes ise kummalise rahustava häälega, otsekui märku andes: minge autosse, küll ma tolle selli tähelepanu endale tõmban. Nii me tegime, aina tagasi vaadates, ja viimasena volksas uksest sisse tema, keel vesti peal ja truud pruunid koerasilmad võidukalt säramas – ära tegin! Nägime ta olekust, et ta oli olnud valmis meid kaitstes oma eluga maksma. Noaga mees jäi mändide alla tuharat masseerima.
Veel teinegi mälestus on pärit selleltsamalt rannalt. Oli mullune september ja veesoojus 15 kraadi. Möllasime voogudes, külma supluse harrastajad nagu me oleme, ja koer, hoides koonu uhkelt laines ja saba tüürina püsti, ei lasknud meid hetkekski silmist. Ka siis, kui ta randus ja ennast kuivaks raputas, kinnitus ta pilk meie ulpivatesse peanuppudesse. Ujusime merest välja kasvava suure kivihiiglase taha ja koer kaotas meid silmist. Ta vaatas otsivalt veteväljale, ta näis nii üksik ja hüljatud, taga kohisesid rannamännid ja tuul kandis meie üksildase laagrilõkke suitsu üle luidete. Mõtlesin sel hetkel, et kui palju maailma, vett, taevast ja kaotushirmu mahub koera mustvalgesse nägemisvälja ja mis toimub praegu tema ilusas koerahinges. Ta pidas otsekui iseendaga aru, jalutas vette ja hakkas ulgumere poole ujuma, üha kaugemale ja kaugemale – meid otsima ja võimalikus hädas abistama. Hüüdsime teda ja ta pöördus, koonust sabaotsani tulvil suurt ja teesklematut kohtumisrõõmu.
Kasuisa kuuele kassipojale
Oleme olnud lahutamatud, jaganud neljajalgse sõbraga rõõme ja muresid, paremaid palu ja halvemaid aegu, imelist täiust ja teistsugust tegelikkust. Me teame temast kõike, õigemini teadsime päevani, mil meie koduukse taha ilmus ärakolinud pere poolt maha jäetud kassike, kes oli meie juurde jõudes väga nälginud ja väga tiine. Sündmused, mis järgnesid, panid meid koeras avastama jooni, mis sundisid heldinult ja uskumatult pead vangutama. Nimelt sai temast maailma parim kasuisa kuuele kassipojale. Temast sai ka akušöör ja ämmaemand ja kiisu kõige usaldatavam tugiisik, ning nüüd võime meiegi abikaasaga öelda, et oleme osalenud peresünnituses.
Sel tuulisel ja sajusel ööl ärkas mu teinepool umbes kolm tunnikest pärast vaimudeaega ja teatas, et meie voodisse on siginenud vääksuv titt. Unesegasena arvasin, et mees on taevainglitega kokku elanud ja üks neist sokutas oma ihuvilja issi kaisukõverusse. Olukord, mis selgus, oli veelgi enam uskumatu. Kass oli oma pehmeil päkil kuulmatult tulnud ja sünnitanud oma esimese poja sängijalutsis norskava peni käppade vahele. Hiljem võis kiisu sageli jätta lapsed kasuisa hoida, et turnida väsitavate tissitamiste ja kasimiste keskel aia peal, vaadata mõtlikult kuud ja kõndida katusel, sest ta oli surmkindel – pesakond on kindlates kätes.
Võib-olla küsib nüüd mu hea lugeja, et milleks ma seda kõike jutustan. Ega mul muud eesmärki olegi kui rõhutada, et neljajalgsetelt on meil, kahejalgseil nii mõndagi õppida – eneseohverduskunsti, omakasupüüdmatut ja tingimusteta armastust, pühendumust, truudust, usaldust ja hoolimist. Kõike seda, mida elu ebavõrdsed ja ahtrad tingimused meis päevast päeva pisendavad ning mille ülesleidmiseks ja ja väljanäitamiseks seisame enestele sageli liiga lähedal.
iii
URVE TINNURI
