Jõgeva linna 70. sünnipäeva aasta hakkab lõppema. Ühe juubelikingitusena sai hiljuti valmis eakate linlaste mälestusi sisaldav raamat “Mälestuste Jõgeva”, mida esitleti möödunud neljapäeval Betti Alveri Muuseumis.
Tosinast inimesest, kelle mälestusi raamat koondab, on üksteist meie keskel tegutsemas-toimetamas, kaheteistkümnes, kunagine linnaaednik Aleksander Oras, aga juba 23 aastat tagasi siit ilmast lahkunud. Ent temast järele jäänud tekstid sobisid hästi täiendama Jõgeva linna lugu, mis raamatus lahti rullub.
“Kui 1938. aasta klubisse kuuluvad eakad jõgevlased esimest korda Betti Alveri Muuseumi kokku tulid, viibis koos nendega siin ka linnapea Viktor Svjatõšev. Tema ütleski välja mõtte, et vanemate inimeste mälestused tuleks kokku koguda, sest keegi meist pole igavene,” ütles Betti Alveri Muuseumi juhataja ja mälestusteraamatu toimetaja Toomas Muru. “Nüüd, pärast kaheaastast tööd ongi mälestused raamatukaante vahel. Selleks, et eri inimeste poolt kirja pandud või linti räägitud lugudes oleks võrreldavusi ning et tekste oleks parem liigendada, koostasin kümnest punktist koosneva küsimustiku, milles viis esimest küsimust käsitlesid sõjaeelset elu, viis aga sõja-aastaid ja sõjajärgset aega. Osa inimesi vastasidki kirjalikult neile küsimustele, osad käisid siinsamas muuseumis oma mälestusi rääkimas.”
Suulised mälestused tuli pärast seda, kui muuseumi varahoidja Heli Järv need helikandjalt maha oli kirjutanud, n-ö kirjakeelde tõlkida. Toimetamist vajasid ka kirjalikud tekstid. Tausta mõistmiseks lisas toimetaja raamatule teabekilde selle kohta, kuidas Jõgeva linnaks sai. Kujundajat polnud raamatule aga kaugelt vaja otsida: siinsamas Jõgevamaal, täpsemalt Palamusel elab professionaalne raamatukujundaja Andres Rõhu, kes ka kõnealuse raamatu kujundada võttis. Raamatu ilmumist toetasid Jõgeva Linnavalitsus, Betti Alveri Fond, Kultuuriministeerium, SEB Pank, Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp ning rida eraisikuid.
“Küsisime raamatu väljaandmiseks raha ka nn suurelt “kulkalt” ehk Eesti Kultuurkapitalilt, aga saime eitava vastuse,” ütles Toomas Muru. “Nad põhjendasid oma keeldumist sellega, et raamat käsitleb üksnes kohalikku temaatikat. Tegelikult oli kõigi väikelinnade saatus neil pöördelistel aegadel sarnane, nii et Jõgeva lugu pole sugugi üksnes Jõgeva lugu: kõigis Eesti väikelinnades toimunud sündmuste sisemine loogika oli ju sarnane.”
Illustreeritud on “Mälestuste Jõgeva” kaugeid aegu meenutanute erakogudest ning Eesti Rahva Muuseumist pärinevate fotodega.
“Algul kavatsesime kasutada vaid mälestusi kõnelnute-kirjutanute portreefotosid, ent siis leidsime, et tollase Jõgeva elu ja ajastu tausta natuke laiemalt avavate fotode lisamine teeb raamatu kuidagi soojemaks,” ütles raamatu kujundaja Andres Rõhu.
Turvaline linn
Linnapea Viktor Svjatõšev meenutas, et õigupoolest on jõgevlaste mälestuste raamatusse kogumise idee märksa vanem kui kaks aastat, ainult et konkreetse tegutsemiseni jõuti tõepoolest alles siis, kui Betti Alveri Muuseum avati ja selle töötajad mälestuste kogumise töö enda teha võtsid.
“Linna ajaloo sisukus sõltub sellest, mida mäletame. Huvitava looga linn on alati vaimult suurem,” ütles Viktor Svjatõšev.
Maavanem Aivar Kokk, kes ka ise viimasel ajal raamatute kirjastamisega tegelnud ja selle valdkonna raskusi tunda saanud, avaldas heameelt, et “Mälestuste Jõgeva” üllitamiseks piisavalt toetajaid leiti.
“Sedasorti raamatutelt ei saagi nõuda suurt müügiedu, ent need on samas väga vajalikud trükised, mis aitavad täita valgeid laike meie ajaloos,” ütles Aivar Kokk.
Enamik neist, kelle mälestusi raamatust lugeda saab, viibisid ka raamatuesitlusel ning mõistagi olid just nemad kõige rõõmsamad trükise ilmumise üle.
“See on ilus, tänuväärne ja südant soojendav raamat,” ütles Silvi Moor. “Mina olen ise teist põlve jõgevlane ja siin elab ka kolm põlve minu järglasi. Jõgeva on kodune, hubane ja turvaline linn ning praegu ka nii korras kui ei kunagi varem. Mäletan, kui omal ajal Suure tänava mäe pealt Mustvee maanteele kooli käisin, siis polnud linnas veel kõnniteidki.”
Vaike Pärna isa-ema ning vanemad õed-vennad kolisid Jõgevale Kassinurmest, tema ise sündis juba Jõgeval.
“Minu meelest on Jõgeval alati hea elada olnud,” ütles Vaike Pärn. “Selge see, et kui on suur pere, siis tuleb selle ülalpidamisega natuke rohkem vaeva näha, nagu meil omal ajal tuli. Käisime emaga jalgsi Kassinurme metsas marjul ja müüsime saaki turul, vennad käisid taludesse karjasteks või sulasteks. Aga see oli ju loomulik. Kahes Jõgeva koolis erinevates ametites töötades olen samuti igasuguseid aegu näinud ning väga paljude koolijuhtide ja õpetajatega koostööd teinud. Meil, endistel koolitöötajatel on oma klubi ja kodulooring, kus koos käia, nii et igavat elu me küll ei ela.”
Eksproprieerijad
Igavat elu ei elatud Jõgeval ka omal ajal. Kooliaastaid meenutasid kõik jutustajad raamatus heade sõnadega. Ainult Aita Ränkel tuletas suurepäraste õpetajate kõrval meelde ka neid jõukatest taludest pärit kooliõdesid, kes teda tema kehvade riiete ja kodunt kaasa võetud lihtsa võileiva pärast nokkisid. Huvitaval kombel käib õige mitme inimese mälestustest läbi linnapea Võsu värvimistöökoda, kus käidi lõnga ja kodukootud riiet värvimas. Ning enamik mäletab ka seda, kuidas nad 1939. aasta septembris, pidulikud riided seljas ja lipukesed käes, Jõgevat külastanud president Konstantin Pätsi tervitamas käisid.
Okupatsioonid ja küüditamised pöörasid pahupidi nii linnaelu kui ka inimsaatused. Ent neidki raskeid hetki meenutades võib mälestustes kohata humoorikaid ja optimistlikke noote. Karl Oja meenutab näiteks, kuidas esimeste nõukogude aegsete “valimiste” eel agitaatorid tema jalgratast ära võtta tahtsid.
“Ühel päeval käisin poest midagi ostmas ja kui välja tulin, nägin, et kolm noort meest seisavad minu ratta juures ja uurivad seda. Tahtsin koju sõita, aga nemad võtsid rattast kinni ja üks ütles, et neil on minu ratast vaja, et nemad eksproprieerivad selle. Ma ei saanud aru, mida see sõna tähendab. Siis selgitati, et neil on ratast vaja ja et kellel on, selle käest tuleb võtta ja anda nendele, kel pole. Mina arvasin, et see on röövimine. Nende kolme mehe jõud käis minu omast üle ja siis panin karjuma, et röövitakse. Inimesed tulid lähemale ja hakkasid neid mehi hurjutama, et kas häbi pole, tahate lapse käest ratta ära võtta. Siis läksid võõrad vaikselt minema ja mina sõitsin koju,” meenutab Karl Oja.
Maie Vakarile ja tema õdedele öelnud aga isa, kui nad küüditatutena Siberisse jõudsid: “Ärge kurvastage, meid saadeti ilma rahata ilma vaatama.”
Raamatu lugudest jääbki kõlama, et eestlane, jõgevlane sealhulgas, on igal ajal ja igas olukorras oma eluga hakkama saanud. Võib-olla tasuks selle peale mõelda, enne kui praeguse majanduskriisi pärast ülemäära ohkima hakkame.
Raamatut “Mälestuste Jõgeva” saab osta Betti Alveri Muuseumist ja Vooremaa toimetusest. Tulevikus saab seda lugeda ka muuseumi kodulehele üles seatavast veebiraamatukogust.
RIINA MÄGI
