Järg 25. jaanuaril ilmunud osale
Käisin teda otsimas ja sain veel haiglast kätte, aga arst oli küllaltki range ja küsis, mida ma tahan. Seletasin, et tahaksin kergema töö peale kusagil ruumis, sest ma ei saa oma haige jalaga tellingutel ronida ja ilm on väga külm.
Arst ütles, et ei saa mulle tõendit kirjutada, sest õde on nüüd ära läinud ja võtmed on tema käes, ei saa pitsatit kätte!
Kutsus 4. jaanuaril tagasi.
Käisin poes, ostsin kaks taskunuga, kaks alumiiniumkaussi ja seinakella, sest neid asju polnud Perspektivnõis saada.
Öö olin Niguli juures ja hommikul hakkasin võimalikult vara tagasi astuma. Ilm oli parem ja kõndida kergem.
Kergemale tööle
Herman Mutli kutsus mind enda juurde tööle. Ta tegi suviseks vaigutushooajaks vahendeid. Varsti tuli töödejuhataja ja hakkas minuga pragama, miks ma ehitusel tööl ei ole. Ütles, et jaoskonnaülem ootab mind talli juures. Läksin ja rääkisin jaoskonnaülemale, et olen haige ja ehitusel töötada ei saa, käisin just Dolgii Mostis arsti juures ja nüüd töötan koos Mutliga. Sellega jäädi rahule.
4. jaanuariks küsis Mutli vaba päeva ja tuli minuga arsti juurde kaasa. Selleks pidime mõlemad komandandilt loa saama. Komandant rääkis mulle, et mul pole mõtet arstilt seda tõendit võtta, sellega ei saa muud, kui vaid kergema töö peale. Ta annab mulle saatekirja, mille alusel antakse mulle invaliidsustunnistus ja saadetakse koju.
Läksime jälle jalgsi, sest kuigi sel hommikul mitu hobust vaigutünnidega Dolgii Mosti läks, ei võtnud keegi meid peale.
Kõndisime selle maa jalgsi maha ja jõudsime haiglasse. Mutli sai sisehaiguste arsti juurde ja mina kirurgi juurde.
Arst oli mulle juba eelmisest käigust tuttav. Mulle anti kätte kolme arsti allkirjaga akt, kus oli kirjas, et põen parema puusaluu tuberkuloosi ja mul on ka kardioskleroos. Tunnistati II grupi invaliidiks ja töövõimetuks. Invaliidsustunnistust aga ei antud, see olevat arstidel ära keelatud.
Mutli sai tõendi, et võib teha kergemat tööd, mina olin küll tööst vabastatud, aga midagi pidin ju tegema, et raha saada. Nii palju oli kergem, et võisin tööd valida ja kui ei jaksanud, siis ka ei teinud.
Kui haiglast antud akti komandandile näitasin, ütles tema, et seda ei võeta Moskvas vabastamisotsuses arvesse, kui pole invaliidsustunnistust!
Teenisin koos Mutliga vaigutustopsikuid ja pulgakesi tehes küll poole vähem kui ehitustööl, umbes 250 rubla kuus, aga see-eest oli kergem töö soojas ruumis. Materjali pulkade tegemiseks vedasime küll ise metsast kelguga.
Meie toas pidasid vargapoisid pärast palgapäeva kõva pidu. Selle mürgli käigus tapeti taskunoaga hiljaaegu meie tuppa elama pandud mustlane, kes oli teiste tagant raha varastanud ja selle mujal oma sõpradega maha joonud.
Linnud, loomad ja imekaunid lilled
1955. aasta kevadel, kui metsas lund juba vähem oli, hakkasime vaigutustopsikuid puude külge lööma. Metsa tuli käia jalgsi 4-
Taiga on suvel väga ilus, aga linde oli siin vähe. Nägin musta rähni ja kuulsin kägu. Oli veel üks lind, keda ei tundnud, kuid kes oskas leivakoti tühjaks süüa, kui üles leidis. Siin oli ka ilveseid, karusid ja hunte, põtru ja maraleid. Karu nägin küll ainult maha lastuna. Nägin ka lendoravaid.
Lilli oli väga ilusaid, nii et võta või mööda minnes müts peast. Nägin valgeid, roosasid ja pruunikirjuid liiliaid, oli ka mitut sorti orhideelisi. Nuhtluseks olid sääsed ja imepisikesed kihulased, vene keeles moškad, kelle hammustus kohe paiste läks ja päevade kaupa sügeles. Nad tulid ka asulasse, aga õnneks mitte majadesse.
Ka marju oli siin metsas palju. Eelmisel suvel oli olnud palju mustsõstraid. Sel aastal oli neid vähe, kuid mustikaid, sinikaid ja pohli külluses. Iga päev sai marju süüa ja varusin neid ka talveks.
Metsas oli palju vanadusest maha langenud puid, mis sinna kõdunema jäidki. Vaigupangedega oli keeruline neist üle ronida, aga ümber minna polnud ka mõtet, sest tüved olid pikad ja tavaline oli, et kus üks lõppes, oli teine risti üle.
1955. aasta septembris tuli nn Adenaueri amnestia, kes Moskvas läbirääkimistel käis ja Hruštšoviga sakslaste vabastamises kokku leppis.
(Konrad Adenauer oli aastast 1949 Bundestagi liige ning 1963. aastani Saksamaa Liitvabariigi esimene liidukantsler – toim.)
Kuid rumal olnuks lasta sakslastel minna, aga jätta nende käsilased vangi!
Kauaoodatud kojusõiduluba
Amnestiat ei saanud suure käraga teostada, sest see oli poliitilistele. Nii hakati vange vähehaaval koju laskma, aga mõned liiduvabariigid, nende hulgas ka ENSV, ei julgenud vabastatuid esialgu vastu võtta: oli ju tarvis igaks juhuks Moskvale pugeda. Paljud Eestist kinni viidud jäid vabastamise järel elama Petserisse, Riiga või mujale lähemale.
Mutli sai pärast seitsmendat Moskvasse saadetud palvekirja loa minna naise juurde elama. Naine oli küüditatud Tomski oblastisse ja oli sealses haiglas arst.
i
(Järgneb)
ALEKSANDER TOOTS
