Järg 6. juulil ilmunud osale
Sügisel müüsin kolmanda hobuse ära, sest osa maadest läks uusmaasaajatele Kiimale ja Saarele.
1941. aastal, kui algas sõda, võeti ära ka noor märahobune. Meile jäi vaid 30-aastane, tee sellega põldu või jäta tegemata.
Sõda lähenes, ka mind aeti tee peale valvesse sakslaste lennukeid ja diversante jälgima.
Sageli tuli end koos naise ja lapsega metsas peita, sest hävituspataljoni ja NKVD mehed hakkasid veel alles olevate talude peremehi tapma ja talusid põletama. Metsas oli varjend, kus varjas end teatud aja ka vend Albert koos ühe tuttavaga. Albertil oli Maarjas veski ja sealkandis olid punased eriti aktiivsed ja õelad.
Vaenlastest said päästjad
Meie endistest põlistest vaenlastest sakslastest said selles olukorras oodatud päästjad. Saksa väed võeti vaimustusega vastu, sest perspektiiv venelaste võimu alla jääda oli hullemast hullem.
Rinne läks meist üle, venelased põgenesid kotti jäämise hirmus, hävituspataljonlased kadusid.
1941. aastal, kui Saksa väed meile sisse tulid, astusin Omakaitsesse. Tõsi, mitte küll päris omatahtsi, aga see oli ainus tee. Vabariigi ajal olin olnud Kaitseliidus, nüüd tuli jälle kodu kaitsta. Mulle anti vintpüss ja pidin metsades parašütiste püüdma, valvama raudteel, sõjaväe ladude juures, ka põhu- ja heinakuhjasid.
Sakslaste välksõda, mis pidi nõukogude võimu kiiresti kukutama, ei õnnestunud. 1941/1942 ja 1942/1943 olid erakordselt külmad talved. Varsti olid sakslaste väed praktiliselt purustatud.
1944. aasta kevadtalvel tuli mu tädipoeg Juhan Roomet perega Vaivarast meile sõjapakku, sest rinne oli juba Narva all. Nende majapidamine Vaivaras häviski. Sakslased olid selle varjendiks ümber ehitanud nii, et autodega sai keldrisse sõita.
Tartu all peeti suuri lahinguid. Suvel tulid meie juurde sõjapakku Suubid Vasulast ja hulk inimesi Tartust. 1944. aasta 25. juulil läks rinne meist jälle üle ja punaste võim oli tagasi.
Viimane õhtu kodus
Sama aasta 22. novembri õhtul võtsin rukist ja nisu Andimetsa kuivatis maha ja tõin viimase vilja koju. Panin vilja aidas salve ja jõudsin veel koorma rukkiõlgi õues lakaluugi alla tuua. Mõtlesin, et eks hommikul jõuab need lakka ajada. Hakkasin tuppa minema, kui Arved Parts Andimetsast tuli õue ja ütles mulle, et päris kindlasti ei tea, kuid ilmselt tullakse sulle öösel järele ja viiakse vangi. Küsisin temalt nõu, et kas annan end kätte või peidan ära. Tema arvas, et ehk ei tasu esimene kord end kätte anda. Naine oli laudas, läksin ja rääkisin talle, et ärgu ehmugu, mulle tullakse ehk öösel järele. Ta küsis, kas ma ei taha eest ära minna. Mõtlesin, et ei lähe ära, tulgu, mis tuleb.
Pojast oli nii kahju. Ei söandanud talle kuidagi öelda, et võib-olla on need meil elu viimased tunnid koos olla. Ei leidnud sõnu, kuidas sellest kõigest rääkida.
Käisin õhtul veel Elkeni pool ja ütlesin talle, et kui tahab, mingu eest ära, sest ka temale võidakse täna järele tulla. Tema ajas mulle naljajuttu vastu ja ei läinud ka kodunt ära.
Tulin koju, pesin ennast, panin puhta pesu selga ja heitsin magama. Väikese petrooleumilambi jätsin toas põlema. Elektrit meil enam ei olnud, kõrgepingeliin, mis talust mööda läks, oli maas. Jäingi magama ja sain ehk tunni magada, kui kuulsin, et põrutatakse uksele.
i
(Järgneb)
