Ühtpidi jääb Ehavere veski Vaidavere ja Nava vahele. Teistpidi asub ta Luua ja Kõrenduse vahel. Kõrenduselt on pärit Eesti NSV TA tegevliikme Johannes Voldemar Veski (1873-1968) isa. Enne teda tegutses sealkandis külakooliõpetajana Kõrenduse Kaarel (1792-1860), Otto Wilhelm Masingu ?Marahwa Näddala-Lehe? kirjasaatja. Naval toimetas oma asju Palamuse köster Silla Hindrik (1784-1842), vennastekoguduslane, kellega Äksi pastor Masing üha sõitles. Kui ta pärast peolt-tulemist Kursilt kirjutas aastal 1818 oma ametivennale Pärnu Eliisabeti koguduses, õpetaja Johann Heinrich Rosenplänterile (1782-1846), et rahvas siin Põhja-Tartumaal on lausa põrguline, siis see käib ka Silla Hindriku kohta.
Akadeemik Harri Moora hauale on seatud mälestuskivi, millele on kirjutatud: õiguse ja vabaduse püüet inimeses tuleb pidada igaveseks. Selle all on jäljend omakäelisest allkirjast ja juures rist. Aasta oli 1968, nõukogude võim tuli järjest tagasi. Küsisin Harri Moora kolleegilt ja sõbralt, Eesti NSV TA tegevliikmelt Paul Aristelt (1905-1990), kas Harri Moora oli tõepoolest usklik. Ei olnud, kõlas vastus, kirja pani abikaasa. Niisiis Aliise Moora (1900-1996), Peipsimaa ja eestlaste sööma-asjanduse väga teenekas uurija.
Jah, aga lugeda ka väga ränkadel aastatel midagi, mis on fundamentaalne ega ole fikseeritud pool-üminal – see on ülev. Nüüd on kirjastus ?llmamaa? andnud sarjas ?Eesti mõttelugu? välja Moorade lapselapselapse Simo Runneli koostatud köite ?Igavene tuli? Paul Kerese malealastest kirjutistest. Raamatu autorina ongi märgitud Paul Keres (1916-1975), rahvusvaheline suurmeister aastast 1937. Kaante vahele on kogutud Paul Kerese artikleid, mõned intervjuud ja paar Kerese kohta kirjutatud ajalehepala vahemikust 1937-1975. Ajaliselt viimastena on avaldatud 2 peatükki Paul Kerese ja Iivo Nei kahasse kirjutatud raamatust, mis kahjuks ilmus pärast seda, kui Paul Keres avalikkuse jaoks täiesti ootamatult Helsingis teel kodumaale suri. Nõukogude reaktsioon märatses endiselt, kuid Kerese kirjutatud käsitlustest oma nooremate kolleegide Robert Fischeri ja Viktor Kort?noi kohta vaatab meile vastu aus male.
Paul Keres ei rõhuta kuskil, nagu oleks ta õpetaja ? ehkki ta kirjutas raamatu ?Malekool? (1947-1955? ja koos Iivo Neiga ?Maleaabitsa? (1969). Ent õpetaja ta oli. Jätaksin siinkohal kõrvale selle, kuidas ta õpetas kombeid nõukogude maletajatele, kes tundsid rajatagust maailma kindlasti põgusamalt kui Paul Keres. Ta õpetas malest lugu pidama. Pallimängud on sagedasti avalik kirg. Male on kirg sissepoole, sõnakuulelik allumine halastamatule ajale. Kes tahab nautida seda, kuidas Paul Keres seda õpetas, v?ib lugeda tema artiklit ?Malepartii koduses miljöös? aastast 1937 (raamatus lk. 29-31). See on ilus ja, mis mulle eriti meeldib, humoristlik novell.
Paul Kerese analüüse teiste (või ka omaenese) partiidest peaksid lugema kõik need, kes endi arvates analüüsivad meie poliitikute tegusid. Me ei kohta tema analüüsides vihkamist ega kadedust. Seal valitseb vastuse otsimine kahele küsimusele. Esimeseks ? ?miks??. Ja teiseks ? ?kuidas oleks saanud paremini??.
Raamatul Paul Kerese pärandist on veelgi üks voorus, õieti ajalooline teene. Eestis on vähe avaldatud uuesti seda, mis on kirjutatud saksa ajal, aastatel 1941-1944. Jättes teadlased kõrvale, olid esimesed, kelle saksa-aegset trükis ilmunud loomingut hakati Nõukogude Eestis ettevaatlikult respekteerima, Karl Eduard Sööt (1862-1950) ja Friedebert Tuglas (1886-1971). Kummagi valikkogud aastal 1946 sisaldavad teoseid ka saksa okupatsiooni ajast. ?Igavese tule? kolmandas tsüklis on publitseeritud kümmekond Paul Kerese vahetut artiklit aastatest 1942-1944 ja üks tagasivaade hilisemast tollele perioodile. Ka need artiklid on siiras jutt, kus päevakaja ja igavik teineteist täiendavad.
Igatahes on mul hea meel, et noor mees on pannud kokku raamatu, mis jääb. Iga arvustus nii rõõmsalt ei lõpe!
Peeter Olesk
