Koht esinduskojas väärib arutelusid. Arvatavasti just seetõttu ei vaibugi vaatamata sobilikele rannailmadele ja Riigikogu vaikhooajale avalikud arutelud.
Esiteemade hulka paistab pürgivat elanike maksustamine, selle teenuseks konverteerimine.
Üksmeel valitseb vaid kiirustamise osas maksude tõstmisel. Eriarvamusi on palju, isegi maksukoormuse suuruse osas. Valdav enamus kummardab madala maksukoormuse müüti. Seda vaatamata isegi sellele, et juba mõnda aega kuulutakse kõrgesti maksustatud rahvaste perre.
Maksude tõstmisi on põhjendatud riigieelarve tasakaalu hoidmise vajadusega ja EL direktiividega, tuge on saadud madala maksukoormuse kultuselt.
Selline lähenemine maksumäärade tõusu ei peatanud, riigi majandamine jääbki ebaefektiivseks.
Tasakaalutelg on vajunud kreeni
Võimaluste ja soovide tasakaal seisneb nende optimumis. Märkamatult on maksustamise tasakaalutelg vajunud vastaspoolele kreeni.
Maksureform sellistes tingimustes on paratamatu. Küsimus on vaid teostamise ajas ja vormis.
Erakonnad lähenevad maksustamisele erinevalt, erinevused on isegi lähtepunktis (kõrge/ madal maksukoormus).
Keskerakond seostab maksureformi astmelise tulumaksuga.
Tegemist on õiglase, kuid administreerimiskulusid kasvatava ettepanekuga, millega kaasneb segadus maksumaksjate hulgas. Selline ettepanek eeldaks senisest detailsemaid kalkulatsioone, kõikide mõjude arvestamist.
Maksukoormuse hindamisel on Keskerakond jäänud truuks madala maksukoormuse müüdile. Arvatakse, et vahendeid tuleks veelgi enam ümber jagada.
Seniste maksukergitamiste initsiaator Reformierakond lubab edasisi maksutõuse vältida, mis viitab sellele, et on tajutud mõju toimuvatele protsessidele.
Analoogseid lubadusi jagati aga ka enne eelmisi valimisi, kuid tegelikult toimiti ikka teisiti. Puudub kindlus, et suhtumises on toimunud muutusi. Usk taastuks ehk vaid siis, kui juletaks tunnistada, et senine maksupoliitika võimendas kriisi tööturul, suunas majanduskollapsi järsemale trendile, muutis kodanike sotsiaalsed tagatised veelgi kesisemaks.
SDE arvamusliider Eiki Nestor on kindel, et maksukoormus ühiskonnas on endiselt madal, seda võiks tõsta. Sven Mikser on kaaslasest vaoshoitum, soovitab teha algust maksudebattidega, leida ühisnimetaja.
Maksukoormus on meil väga kõrge
Eksistentsikriisis vaevlevad Rahvaliit ja EER pole avalikult seiskohti deklareerinud. Nende jaoks ei kuulukski maksustamine esiprobleemide hulka. Sellise lähenemisega jäävad esinduskoja uksed suure tõenäosusega suletuks, toetusest jäädaksegi unistama.
IRL rõhutab ainsana erakondadest maksukoormuse negatiivset mõju edasistele arengutele. Mart Laar ei väsi seda kordamast.
Maksude teemaline arutelu muutuks konstruktiivsemaks, kui jõutaks selgusele lähtepunktis – maksukoormuse suuruses.
Olen seisukohal, et maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on kõrgemaid ühenduses. Ühiskonnas domineerib aga vastupidine seisukoht, see ammutab jõudu erinevatest lähenemistest ja metoodikatest.
Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna täielikku ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ega sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleb kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete maksude alla, mille osa ühiskonnas on kõrge.
Administreerimiskuludest kõrgemaid riigilõive tuleb käsitleda maksudena. Sellisest maksustamisest on saanud ühiskonnas pigem tava kui haruldus.
Maksudena tuleb käsitleda ka ravikindlustuse teenuse kättesaamatuse tõttu tehtud kulutusi. Maksustamiseks tuleks lugeda teistest riikidest kõrgemat omaosalust ravimite ostmisel.
Töötuskindlustus on maks
Haiguspäevade kompenseerimiseks tehtavad lisakulud võrdsustuvad samuti maksustamisega.
Varjatud maksustamiseks tuleb lugeda ka tasuta hariduse juures lastevanemate poolt tehtavaid kulutusi. Võtame näiteks töövihikute soetamise kulu, mis muudab tasuta hariduse sõnakõlksuks. Põhjanaabritel sellist “õppemaksu” ei ole. Sellest, et õpilaste vanemad doteerivad koole, on palju räägitud. Harvad pole juhused, kus remonditakse kooliruume, panustatakse muudesse koolikorraldust puudutavatesse tegevustesse.
Trahve rakendatakse sageli mitte niivõrd väärtushinnangute kujundamiseks, kuivõrd riigikassa täitmiseks. Laustrahvimised pole haruldased.
Ka riigi ja omavalitsuste omanduses olevate monopoolide (Eesti Energia AS, Tallinna Vesi AS jt) poolt kogutavat dividenditulu võib lugeda mingis osas maksustamiseks.
Maksukoormuse hindamisel on oluline, et arvestaksime kõiki makse, sealhulgas ka neid, mis riigi ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastatu. Muidu jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus kahjulikke otsuseid langetama. Kandmata kulu võrdsustatakse tuluga, saamata jäänud tulu aga kuluga. Seda tuleks ka maksukoormuse hindamisel arvestada.
Aeg oleks teadvustada, et riigitulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksudega ja sotsiaalsete tagatistega „trikitamised“ langetavad ühiskonna konkurentsivõimet, kärbivad kodanike heaolu.
Maksuteemalistel aruteludel ei tasuks unustada, et Eesti riik ei olegi nii õhuke, kui seda arvame. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.
Muudatuste eelduseks on probleemide teadvustamine. Vooruste rõhutamise kõrval tuleks päevakorrale tõsta probleemid.
Edukate maksudebattide eelduseks on adekvaatse hinnangu andmine praegusele maksukoormusele ja aruteludele ühise lähtepunkti leidmine.
i
EUGEN VEGES
