Eestis ollakse juba aastate vältel harjutud riigivalitsejate enesekiitlejalike juttudega Eesti erakordsest edust, mis on meie riiki saatnud. Seepärast on nii mõnelegi jahmatav, kui sotsiaaldemokraadid räägivad Eestisse hiilinud stagnatsioonist. Muidugi ei ole asi nii lihtsakoeline, et stagnatsioon tähendab oma vastuoludes praadivaid vanu liidreid Laari-Ansipit-Savisaart ja värskeid tuuli toob noorema generatsiooni liidrina SDE esimees Sven Mikser.
Põlvkondade vastuolu asemel on peamine küsimus hoopis kivinenud arusaamades ja poliitilistes ideedes, mille jätkumisel on meie riigi arenguvõimalused küsitavad.
Samasuguse maksupoliitikaga jätkata ei saa
Muidugi, kui me võrdleme oma riiki kunagiste saatusekaaslastega endisest Nõukogude Liidust, siis on meie edu muljetavaldav. Ometi on igal poliitikal oma aeg ja koht. Kui omaaegne majanduspoliitika tõi meile palju välisinvesteeringuid, kiire majanduskasvu ja õpetas turumajandust, siis masu ajal tõi sama poliitika meile kaasa veelgi järsema kukkumise. Nüüd, kus me oleme karmi majanduskriisikogemuse võrra rikkamad, peaksime olema pimedad ja kurdid õppetundide suhtes, kui me jätkame samasuguse poliitikaga.
Praeguseks on Reformierakonna ja IRL maksupoliitika pöördunud nii Eesti arengu kui ka nende endi algsete ideede vastu. Tasub meenutada üksnes üksikisiku tulumaksu langetamist majandusmulli aegadel, mis ajas kriisi kulutulele veelgi hagu alla. Aga ka kõiki maksutõuse, mis mõjusid koormavalt niigi raskustes ettevõtlusele. Või käibemaksutõusu, mis lõi eriti väiksemapalgalisi, kes kogu oma palga ära tarbivad.
Nüüdseks, kui on tehtud üüratud eelarvekärped ja 2011. aasta riigieelarve kaks lugemist juba olnud, on selgeks saanud karm tõsiasi, et meie riigi rahandus ja eelarvepoliitika ei ole sellises kastmes enam söödav. Rahandusministeeriumi enda analüüsi kohaselt seisab eelarve maht vähemalt neljal aastal sisuliselt ühe koha peal. Ja iga viies kroon on selleski pärit võõrvahenditest, olgu need tulnud EL tõukefondidest või CO2 kvoodi müügist.
Meid ootab kesine majanduskasv
Riigikontrolli hinnangul suudab selline eelarve maksutuludest katta üksnes riigi fikseeritud kulutused, aga arenguks raha ei jätku. Praegune valitsusliit pole rääkinud vajadusest maksupoliitika muutuste järele ja pakub, et asjad paneb paika euroga kaasnev majanduskasv. Hiljuti teatas aga IMF, et Eesti majanduskasv jääb kümne aasta (2003-2013) lõikes kehvakeseks ja siin on meist ees nii Tšehhi, Slovakkia, Leedu, Läti, Poola kui ka Venemaa. Eestist madalam keskmine kasv on IMFi prognoosi kohaselt vaid kahes arenevas Euroopa riigis — Horvaatias ja Ungaris (ligi kaks protsenti).
Erasektori laenude kogusumma, mis on suhteliselt üks Euroopa suuremaid, ulatub aga 221 miljardi kroonini ja ei toeta mitte kuidagi sisetarbimise ega ka majanduskasvu.
Lõpetame maksumaksjale valetamise
Tegelikkuses oleme saanud järjest suureneva laenukoorma, päris kõrged maksud ja tühja riigieelarve, mis ei suuda pakkuda kodanikele mõistlikult haridust, tervishoiuteenuseid, infrastruktuure ega luua turvatunnet.
Praeguse valitsusliidu tahtmatus seda ummikteed tunnistada meenutab aga brežnevlikku järjekindlust dogmade jutlustamisel. Kui selline olukord ei ole stagnatsioon, siis mis seda veel on?
Eelarve ja maksupoliitikale tuleb ausalt otsa vaadata ja lõpetada kodanike ja maksumaksjate petmine. Me ei taha ju elada riigis, kus haridusminister teatab riigi suutmatusest kõrgharidust rahastada või kui ei suudeta tagada üle riigi ühtlast teenuste kättesaadavust. Maksumaksja peab teadma, mida ta riigi käest oma maksude eest vastu saab ja teda ei tohiks tabada üllatused, kus räägitakse petukaubana madalatest maksudest, aga tegelikult muutub järjest rohkem riigi teenuseid maksuliseks.
Koos euro kui uue väärtuste mõõduga oleks viimane aeg, et meile jõuaksid ka muud euroopalikud väärtused. Eesti vajab uusi tuuli, mis tooksid endaga kaasa värskema mõtlemise ja vajaduse oma aja ära elanud ideedele kompleksivabalt otsa vaadata. Ennast ammendanud lihtsameelsete poliitiliste ideede koht küpses riigis on ajalooriiulitel.
i
JAANUS MARRANDI, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
