Emotsioonidest köetud müüt, et toiduainete hinnad muutusid sel sügisel seoses peagi saabuva euroga, on visalt, aga kindlalt taandumas. Riskides ebapopulaarsusega, on seda kinnitanud ka Eesti pank ja poliitikud näiteks peaministri ja rahandusministri näol.
Eurole üleminek või mitteüleminek ühes 1,3 miljoni elanikuga riigis ei oleks ära hoidnud ei Venemaa viljaikaldust ega Hiina ja India üleujutusi. Pärast esimest ehmatust on hakanud kõigile paanikatekitajatele kohale jõudma, et Eesti majanduse olukord on keerulisem ja ebameeldivam, kui me seda endale tunnistada julgesime.
Toidu hind on kõige eelneva summa
Kinnitan, et tööstused mõistavad tarbijate olukorda täielikult, nähes seda otseselt oma majandustulemustes – müügid on langenud ning järjest enam vaadatakse kollase hinnasildiga ehk soodushinnaga tooteid. Keerukaks muudab olukorra see, et poeletihinnad on praegugi veel madalamad kui aastal 2008. Tootmiseks vajalike komponentide hinnad on aga viimased kaks aastat pidevalt tõusnud. Tooraine osakaal ühes toidulauale jõudvas tootes on 25–80 protsenti, seetõttu on viimaste kuude tooraine kallinemine tööstuste jaoks olulisema tähtsusega. Ülejäänu moodustavad tööjõukulud, maksud, vesi, elekter, bensiin, pakend, masinate remont, logistika ja palju muud. Enamikus nendest on tõus toimunud kümnete protsentide kaupa. Ka tööjõukulusid ehk palku pole võimalik rohkem kärpida. Sedagi on juba tehtud ja lõpuks peab inimene oma töö eest saama tasu, millega ta ära elab.
Lihtsaid näiteid tuues kasvasid kütte ja soojusenergia hinnad möödunud aasta sama ajaga võrreldes näiteks tänavu juunis 12,2 protsenti. Mootorikütus kallines 18,8 protsenti. Elekter on pärast vabaturule minekut kallinenud tööstuste jaoks pea 40 protsenti. Kilepakendite hinnad on aastaga kerkinud 80 protsenti ja lähiajal kerkivad veel kuni 15 protsenti. Käibemaksu tõsteti eelmisel aastal kaks protsenti ning oluliselt tõusid kütuse- ja alkoholiaktsiisid. Need on mõtlemapanevad arvud!
Toidutööstused ja ka kauplused on majanduskriisi kahjusid oma taskust kinni maksnud viimased kaks aastat, sest pea 20 protsendi võrra langenud tarbimise taustal ei julgenud keegi hindu tõsta, kuigi vaba turg ja tootmiseks vajalike sisendhindade tõus dikteerisid seda juba ammu. Lõpuks on muutumas arusaadavaks, et tööstused, kaupmehed ja tarbijad ei jõua kõiki poliitikute ja ametnike tehtud otsuseid oma rahakoti arvelt kinni maksta. Vähimgi muutus ükskõik millises sektoris, mis eelneb toiduainete tootmisele, töötlemisele, transpordile ja müügile, kajastub vabaturumajanduses toidukaupade lõpphinnas.
Piirata tuleks monopoolseid hinnatõuse
Riigi seisukohalt ei ole enam mõtet ühe teise riigikorra keeles arutleda, kas tootjad, tööstused või kaupmehed on liigkasuvõtjad või mitte. See oleks hiire jahtimine ja elevandist mööda vaatamine. Meil on olnud tegu reaalse kriisiga ja majanduspoliitika pikaajaliste mõjudega. Tööstused on kulusid väga suurel määral kärpinud. Erinevalt kaubandussektorist, pääsesime ränkadest koondamistest ja oleme töökohti säilitanud, mis omakorda tagab töötajatele palgaraha. Erandeid on siingi, sest näiteks tänu aktsiiside tõusule jäi jookide sektoris läbi pankrottide töötuks sadu inimesi.
Sisuline mõju oleks tegelemisel selliste kontrollitavate hinnatõusude pidurdamisel, mis on seotud monopoolsete ettevõtetega. Need on reaalselt ka poliitikute otsustada. Kaitsta tuleks nii tarbijatest tavainimesi kui ka tööstusi.
Kõikvõimalikud vee- ja elektrihinna, kütuse- ja alkoholiaktsiiside ning tarbimismaksude tõusud annaksid järjekordse hoobi niigi surve all olevatele tootjatele, tööstustele ja kaupmeestele. See mõjub läbi poeletil kajastuva lõpphinna otse tarbija rahakotile. Iga otsus tuleb kellelgi kinni maksta.
Probleem oli Eesti tarbija jaoks selles, et halvad uudised reaalsusest hakkasid pidevate sooduskampaaniatega harjunud tarbijatele saabuma äkki. Eriti selliste börsikaupade nagu vili, kohv, suhkur ja toiduõli hinnad tõusid järsult. Kütuse ja toorainete hinnad on maailmaturul juba tõusnud.( ja on lähiajal kohati täiendaval tõusuteel). Kui tarbijad letihindu maksta ei jõua, pöördub kaubandus töötlejate poole, töötlejad omakorda tootjate poole. Nii olemegi tagasi rattas, kus on garanteeritud, et keegi selles ahelas pole olukorraga rahul.
Tarbijatena on meile iseloomulik mäletada paremini hinnatõuse, kuid mitte langusi. Me ei mäleta enam, et kaks aastat tagasi maksis kilo leiba keskmiselt 25, praegu aga 18 krooni. See on ligi kolmandik vähem. Samas on tarbimine langenud pea 20 protsenti. Kõikide tootmiseks vajalike komponentide, eriti tooraine hinnad on tõusnud aga kordades. Näiteks praegune toorpiima hind on Euroopa keskmisele väga lähedal. Mõnedele tootjatele makstakse juba 4,7 krooni liitrilt, samal ajal kui ELi keskmine on 4,75 krooni. Emotsioone kõrvale jättes saame ju aru, et see tähendab tööstustele, kaupmeestele ja tarbijatele omakorda harjumatult kõrgeid hindu. Põllumehed on samas rohkem rahul kui eelmisel aastal, mil nende olukord oli keeruline ja ellu jäädi tänu toetustele. Tööstustele aga majanduslanguse ning tarbijate ostujõu ja sissetulekute vähenemise süül tegemata jäänud müükide pealt selliseid toetusi ei maksta. Neid lööke ei ole dotatsioonidega kanda võtnud mitte riik, vaid eraettevõtjatest tööstused ja kaupmehed ise.
Tarbija rasket olukorda tunnetavad kõik tootjad, tehes pingutusi selle leevendamiseks. Eestis on kujunemas paradoksaalne olukord. Poliitikud kutsuvad tootjaid, tööstureid ja kaupmehi üles tarbija olukorda arvestavale koostööle. Tiheda konkurentsi olukorras on liigne koostöö nagunii välistatud ja üsna kiiresti kriminaalne. Samas, sellistes olukordades nagu hiljuti, kus Leivaliit proovis sundolukorras olles teha tarbijaga arvestamisel absoluutset miinimumi ja tarbijat hoiatada, et tänu suurele sisendhindade tõusule ning majanduse olukorrale Eestis ja maailmaturul hinnad peagi objektiivselt tõusevad, lüüakse sõnumitooja suu kartellisüüdistustega kiiresti kinni. Küsimus ei ole aga ammu enam pingutavate ettevõtjate kasumipüüdluses, vaid majanduse kui terviku probleemides ja ettevõtete ellujäämises. Neile probleemidele tuleb aga läheneda riiklikult.
i
Sirje Potisepp, Toiduliidu juhataja
