Eesti vanasõna ütleb: “Tühi kott ei seisa püsti”. Ei ole saladus, et ka balletitantsija ja orkestri tuubamängija tahavad süüa. Isegi Jeesus, kui ta oligi nelikümmend päeva kõrbes söömata, tahtis enne ja pärast seda süüa saada.
Abraham Maslow on koostanud inimvajaduste püramiidi, kus kõige muu, ka vaimuelu aluseks on täis kõht, ulualune ja riided. Elu on alati keerulisem kui mistahes õpetus elust, kuid ometi aitavad sellised õpetused meil elu tõsiasju mõista.
Ihu on möödapääsmatult vajalik
Kui Jumal maailma/mateeria lõi, siis ei teinud ta seda mitte ilmaaegu. Mina isiklikult arvan, et maailm on vajalik isikute kasvatamiseks Jumala hingeõhust. Jumal puhub põrmu sisse oma hingeõhu. Mitmesuguseid otsuseid langetades ning nende tagajärgi omal nahal tunnetades areneb see hingus isikuks.
Ihu on suisa ideaalne oma valikute tagajärgede kogemiseks: kui oled näiteks hooletu ja lõikad näppu, siis tunned kohe ära, et on valus.
Samuti võimaldab ihulik olemine vaimule elu korraldatuse ja stabiilsuse. On mingi hulk asju, mida tuleb iga päev teha, oma tujust hoolimata.
Mistahes inimeste ühendus on vaimne nähtus – selle olemuseks on inimsuhted. Aga seegi vaim vajab püsimiseks ja arenemiseks ihu, mingeid asju, millega tegelda. Näiteks ei oleks ju ühtegi töökollektiivi, kui poleks vajadust oma ihu eest hoolitseda. Ja tööd tehakse ikka mingite asjadega.
Asjadega tegelemine aitab üle mitmesugustest kriisidest. Eks on igaüks tundnud kergendust, kui perenaine pärast pisut pikaks veninud vaikust küsib: “Kellele veel kohvi?”. Ning selle järel jätkub juttu jälle kauemakski. Ka koguduse elule annab vajadus kiriku või kabelihoone eest hoolitseda ajas püsivuse isegi siis, kui vaimulik töö on takistatud. Kui Palamusel oma koguduseõpetajat ei olnud, siis kirikuvanemad olid ometi olemas.
(Kinnis)vara annab nii tulunduslikule kui mittetulunduslikule ühingule ja perekonnale inertsi, mis viib selle läbi ka raskete aegade hämust. Samas võib see saada takistuseks, kui on näiteks vaja tööotsinguil teise kohta kolida. Kinnisvara, niisamuti nagu vanemate pärandi austamine, annab püsivuse just sellel maal. Samas ei taga see sugugi lihtsaimat elu – pead hakkama saama just seal, kus oled.
Majandus ei ole kõik
Tänavune talv tuli koos üleilmse majanduse jahenemisega. Juba aastaid oli juttu ülekuumenemisest ning nüüd on siis jahenemine käes. Paljud pidid neile jõuludele vastu minema hirmus töökoha kaotamise ees ning kümnetele tuhandetele üle ilma sai see hirm ka reaalsuseks.
Elame kristlikus maailmas, kus on olemas pensionid ja riiklikud toetused hättasattunuile. Aeg-ajalt on tühja kõhtu kannatanud või külmetama pidanud ilmselt iga inimene, kuid alatoitumise või -jahtumise tagajärjel surevad meil väga üksikud.
Töökohakaotus tähendab kindlasti ümberkorraldusi perekonna majandamisel. Võib-olla tuleb ka mõnest eelpool nimetatud inertsi tekitavast asjast loobuda. Näiteks mikrolaineahi või televiisor ei ole ju kuidagi eluks vajalikud asjad, pigem isegi kahjulikud.
Rasked ajad sunnivad meid enam järele mõtlema ning vahet tegema olulisel ja ebaolulisel. Mis on minu tegevuse eesmärk ning mis vahend selle eesmärgi saavutamiseks? Kas seni kasutatud vahendid viivad mind ikka kõige kindlamini eesmärgi suunas?
Kuigi täis kõht võib mõnel õhtul näida üsna olulise eesmärgina, siis pikemas perspektiivis ta seda vaevalt on. Kõhu täitmine on vaid vahend selleks, et edasi minna. Aga kuhu?
Et vaim saaks kasvada
Kui Jumal maailma lõi ja inimestele valitseda andis, siis andis ta, nõnda kui kombeks, sellega kaasa kasutamise õpetuse – Piibli. Ehk siis testamendid.
Piiblist võime välja lugeda nii eesmärgi kui ka tee sellele eesmärgile jõudmiseks.
Eesmärgiks on pääsemine.
Kui vaatleme end ümbritsevat mateeriat, siis märkame, et kõik laguneb. Olgu tähed või tarakanid – kõigel on ots. Oma ihus tunneme seda kõige selgemalt. Kuigi ihulikul olemisel asjade keskel on meie kasvamiseks mõõtmatult oluline roll täita, on meie eesmärk ometi sellest kaduvusest pääseda, enne kui selle keeris meid endasse kisub.
Kuidas pääseda õndsusse ehk rahusse ja rõõmu, mida kaduvus ei varjuta? Jeesus, kelle sünnipäeva just tähistasime, vastas sellele nõnda: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.”
Veel küsiti temalt, mis on kõige tähtsam reegel selles maailma kasutamise õpetuses? Tema vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”.
Kui me jõulupühadel toad soojaks kütame ja oma kõhud korralikult täis sööme, siis on see tegelikult alles esimene samm eesmärgi poole. See on selleks, et me hing vabaneks argimuredest, pääseks mõtlema igavikuliste asjade üle.
Alanud 2009. aastaks soovin, et Jumal hoiaks teid kõigis kiusatustes ja katsumustes, mis ette tulevad, ning aitaks ka läbi raskuste vaimul kasvada. Kasutagem hästi seda võimalust, mis meile siin on antud.
iii
JAAN NUGA, EELK Palamuse koguduse õpetaja
