Ebastabiilsus on kindlasti märksõna, mis iseloomustab tänast olukorda maailmamajanduses, kuid samuti ka Eesti riigivalitsejate otsuseid.
iii
Finantssektoris toimuv on ühelt poolt pannud kokkuhoidlikumad inimesed oma säästude pärast muretsema. Ka meie õuele jõudev majanduskriis seab tõsise löögi alla tänaseni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise võimaluse. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head või halba, on mõttetu. Kui me ikka ise oleme säärase poliitika tegijatele selle elluviimiseks mandaadi andnud – ju oli seda siis meile vaja. Päris kindlasti tuleb valedest otsustest järeldusi teha, ning ka vigade parandus poleks paha, pidades silmas kas siis aktsiiside ebanormaalset tõstmist või suhteid lähinaabriga.
Aga siiski jääb küsimus, kuidas minna edasi. Eestis on peetud riigieelarve tasakaalu ning olematut võlakoormust pühaks lehmaks. Samas on mõeldamatu, et kõik strateegilised investeeringud tehakse jooksva aasta tulude arvelt. Aastani 2013 on Eestile ette nähtud üle 60 miljardi eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigi omafinantseerimisvõime on puudulik, siis selle probleemi üks võimalikke lahendusi on võtta kasutusele riiklikud võlakirjad.
Tõepoolest, pole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid tänases olukorras, kus majanduslangus süveneb, peab riik siiski oma plaani paika panema ja kõik võimalused ära kasutama. Ühelt poolt on riigil paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele, teisalt on praegu kõikvõimalike ehitustööde hinnad madalad ning seega soodus aeg ehitada. Puudu on vaid raha, mis ühtpidi tagaks investeeringute valmimise ning teisalt annaks võimaluse turgutada majandust tervikuna. Riiklike võlakirjade väljastamine annaks ühelt poolt meie inimestele võimaluse oma säästud kindlasse kohta paigutada ning teisalt tekiks riigil vahendeid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks.
Kui meie inimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis mujal maailmas on riiklikud võlakirjad ülimalt levinud investeerimisviis. Võlakirjadega seonduv muutub aktuaalseks alati just majanduslikult ebakindlas olukorras, mistõttu tuleb see ka meil praegu päevakorda tõsta. Riigi seisukohast saame seda vaadelda kui võimalust kapitali hankida ning seda võib praegu pidada oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist. Seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt arvestades võimalust pakkuda oma inimestele turvalist säästmist. Kindlasti leidub riiklike võlakirjade emiteerimisele ka mõningaid vastuargumente, kuid kahtlemata on see tänaste arengute puhul üks selge ja teostatav lahendus – soodustab kodumaise kapitali säästmist siinsamas kohapeal ning annab riigile võimaluse suunata raha investeeringuteks olulistes valdkondades. Valitsusel on aeg hakata lahendusi otsima ning võtta vastu otsused, mis viivad elu edasi.
KAJAR LEMBER, Rahvaliit
