Nagu näha ja tunda, on loodusel meile jätkuvalt üllatusi varuks. Nüüd siis algas mais juuli, sest just sel kuul õnnistatakse meid tavaliselt troopikapalavusega.
Õunapuude õied avanesid nädalavahetusel nii kiiresti, et seda vaiksel õhtul peaaegu kuulda võis… Sirelidki jahmusid ootamatult heldest soojavoost ja asusid kärmelt pungi paisutama.
Ööbik, kägu ja rukkirääk tõstavad korraga ja kordamööda häält ega malda raasugi une- ega lõunatundi pidada. Ju nad arvavad, et on kalendrist vähemalt kuu võrra maha jäänud ning peagi on lauluaeg ja maavalduste jagamine läbi. Toomingaõied juba pudenevadki ja hilised nartsissid on end tavalisest varem „üles löönud”. Sellest kiirustamisest on natuke kahju, aga parata pole midagi, vaid tuleb rõõmuga vastu võtta see, mida parasjagu pakutakse.
Rannikust tunduvalt soojema sisemaa järvede-jõgede ääres on peesitajaid murdu ja küllap on mõni julgem juba sulistadagi proovinud. Need, kes talisuplust ei harrasta, võiksid siiski veel pisut oodata, et mitte nädala pärast villase salliga ringi kõndida. Ette peaksid lehekuus saabunud südasuveilmaga vaatama needki, kelle tervis palavust ei talu.
Nautigem põhjamaist kevadet, mis on tänavu eriti krutskeid täis!
20. mai 2014
