Nädalajagu päikselisi päevi on mõjunud virgutavalt ja loodetavasti meid kõiki lõplikult talveunest äratanud.
Kuigi elukogemus ütleb, et esimene soe nobe taanduma on, siblitakse juba hoolega peenramaal, sabatatakse seemnepoes ja peetakse esimesi grilliõhtuid. Põhjamaa inimesele on soe ja valge aeg ju tõeline õnnistus, millest hetkegi maha magada ei raatsita.
Aga pungad paisuvad ja rohi kasvab lausa silmnähtavalt. Iga päev tuleb uudiseid rändlindude kohta, kes tagasi jõudnud ja pesaplaane peavad. Pääsukestki olla juba nähtud.
Tänavu on kalender lahkelt tööinimese poolt: saabuv püha, mis nädalavahetuse külje alla sattunud, lubab meid kohe kolmeks päevaks kevadet nautima. Maainimesele ei tähenda see küll väga pikka grilliahju külje all „volberdamist”: suure põllu harija peab ja potipõllumees tahab nii palju mullas tuhnida, kui vaid valget aega jagub. Aga seegi on vaid lust ja rõõm, kui loodus ümberringi hullutavalt lõhnates kevadpidu peab.
“Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi, tegi südame suvele lahti,” kirjutas kunagi üsna ammu Juhan Smuul.
Homme on esimene mai, algab aasta kõige kaunim ja lootusrikkam kuu.
30. aprill 2009
