Kas teadsite, et Mustvee puhkpilliorkestri kauaaegne dirigent ja paljude pillimängijate õpetaja ning Mustvee aukodanik Valter Jaanus on tegelikult aastakümneid olnud hingega metsamees ja pidanud lugu jahistki?
Kui Valter Jaanuselt küsisin, kumb töö talle südamelähedasem on, kas õpetaja või metsamehe oma, tuli kiiresti vastus, et kindlasti metsamehe amet.
“Seal oli iga päev midagi uut,” rääkis ta. “Põnev oli jälgida, kuidas kevadel kõik kasvama hakkas ja sügisel jälle omakorda lehed langesid.”
Ta oli metsamees peaaegu 24 aastat ja peab neid aastaid siiani oma elu kõige ilusamateks.
Valdo Pandi pinginaaber
Valter Jaanus on läbi ja lõhki Mustvee inimene, siin sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Jaanuse sünnikodu oli endisel Vanausu, praegusel Aia tänaval. Kokku oli sellel tänaval viis majapidamist, kuid Teise maailmasõja ajal hävis tänav täielikult. Jaanused elasid talvel linnas, suvel aga Tammesilla linnaosas ehk praeguse Tartu tänava lõpus linna servas. “Minu vanematel oli siia rehi ostetud ning rehe otsa tehtud suvel elamiseks üks tuba.”
Valter Jaanusel oli üks vend, kes oli temast kaks aastat vanem, mobiliseeriti 1943. aastal ja sai Sinimägedes lennukipommi killust surma.
Valter Jaanuse isa ja isa vend ehk lell asutasid koos Mustveesse vorstitööstuse, mis asus Vanausu tänaval maja hoovis. Nad ehitasid koos Mustvee kesklinna ka äri- ja tööstushoone. Nõukogude ajal asus seal kooperatiivi Peipsi kauplus, nüüd töötab majas loomakliinik.
Mustvee kooli 1. klassi läks Valter 1935. aastal, tema pinginaabriks oli Valdo Pant. Valter Jaanuse ema pidas kahte lehma ja müüs Pantidele piima. Nädalas kaks korda viis Valter oma pinginaabrile piima. Pandid elasid tol ajal Baškirovi majas praeguse Mustvee Gümnaasiumi vastas. Sageli läksid poisid sageli koos kooli. Valdo Pant lõpetas Mustvees gümnaasiumi esimese astme ehk kaheksanda klassi (algkool oli tol ajal kuus klassi, gümnaasiumi esimeses astmes kaks klassi).
Valdo Pant ja Valter Jaanus olid keevalised poisid ja teises klassis tuli õpetajal nad lahku istuma panna. Miks täpsemalt, seda Valter praegu ei mäleta.
Orkestrisse neljandas klassis
1938. aastal ehk neljandas klassis hakkas Valter mängima Mustvee puhkpilliorkestris. Esimene pill oli tenor. Vend mängis alti. Valter Jaanuse esimese ja teise klassi õpetaja oli Mustvee puhkpilliorkestri kauaaegne dirigent August Luming, kes oli ka tema isa sõber. Luming tuli 1924. aastal sõjaväest ja sai Mustveesse kooli algklasside õpetajaks ning hakkas ühtlasi ka orkestrijuhiks. August Luming oli varakult isast ilma jäänud Valter Jaanusele ka isa eest.
Valter Jaanus lõpetas keskkooli 1949. Teise maailmasõja aeg läks kaduma, sest Saksa okupatsiooni ajal visati ta koolist välja. Tema enda sõnul oli see juhtum talle elus hiljem isegi kasulik.
Nimelt lõpetas NKVD tema kiusamise, kuuldes, mis põhjusel ta oli koolist välja visatud.
Valter Jaanus lõpetas keskkooli 1949. aastal, sama aasta sügisel sai temast algklasside õpetaja ja ta jätkas kaugõppes õpinguid Rakvere pedagoogilises koolis.
Orkestriga kalmistul kirikliku viisi mängimise pärast 1955. aastal koolist minema lööduna ja korduvalt tagasi palutuna sai tal õpetajaametist villand. Valteril oli jahil käies ja orkestriga esinedes palju sõpru siginenud. Jahikaaslane ja sõber Arno Jõessaar ütles Tartu metsamajandi direktorile Hans Tullusele, et võta see mees metsavahiks. Valter Jaanus oli varem Hans Tullusega tuttavaks saanud jahindusklubis, sest ta oli pidevalt käinud jahtidel jahisarve puhumas. Tullus märkis ainult, et seda juttu me praegu siin ei räägi, eks kunagi hiljem. Valter Jaanusest saigi varsti metsamees.
Metsavahist abimetsaülemaks ja siis metsnikuks
1963. aastal asutati Murru metskond, kuhu võeti Mustvee heinamaad, pool Halliku metskonda. 1964. aastal ehitati Murru metskonnahoonet ja Valter Jaanus läks sinna ehitustööliseks. 1965. aasta 1. jaanuarist sai temast sama metskonna Raja vahtkonna metsavaht. Juba 1964. aastal läks ta kaugõppesse Luuale tolleaegsesse Jõgeva Metsamajanduse Tehnikumi, mille ta kolme aasta pärast tehniku kvalifikatsiooniga lõpetas.
Nii sai Valter Jaanusest metsamees. Ta sai vaid aasta olla metsavaht, kui abimetsaülem lahkus ja metsaülem Voldemar Mitt tegi talle ettepaneku asuda tööle abimetsaülemana. “Otsustasin minna, olin päris kindel, et midagi ma ikka juurde õpin,” rääkis mees.
Abimetsaülemana pidas ta vastu kuus-seitse aastat, siis sai kirjatööst villand. Kui metsaülem sai nõukogude ajal veel metsas käia ja ringi liikuda, siis abimetsaülem oli paberite taha määratud. Sageli oligi nii, et põllumajandusülikoolis metsanduse lõpetanud abikaasadest võttis mees metsaülema koha ja naisele jäi abimetsaülema töö kontoris.
Valter Jaanus kirjutas avalduse abimetsaülema kohalt lahkumiseks, millele metsaülem Mitt küll vastu oli, aga mees ei andnud alla. Valter Jaanusest sai jälle metsavaht.
“Loodi Luige vahtkond ja ma võtsin selle vastu. Olin metsavahina vaba mees, sain looduses liikuda,” rääkis ta.
Valter Jaanusele aga pakuti mõne aja pärast hoopis Mustvee saeveskisse brigadiri kohta. See oli kodu lähedal, lihtsam käia. “Kui ma seda Mitile rääkisin, siis ta soovitas mitte minna. Teise jaoskonna metsnik sai invaliidusgrupi ja lahkus töölt, sain mõne aja pärast tema koha,” rääkis Valter Jaanus. Metsnikuna töötas ta palju aastaid, kuni 1987. aasta 1. oktoobrist lõpuks pensionile jäi.
Naljatades lisas Valter Jaanus, et ta on nüüd riigile pensionärina nii palju kulu teinud. Ühe aasta töötas ta küll veel Mustvee bensiinijaamas, kolm aastat ka Kirovi kolhoosi Mustvee osakonnas, kus oli öövahiks.
Metsamehena jätkas Valter Jaanus Mustvee linnaorkestri juhatamist. Orkestrijuhi ametist loobus ta 80-aastaselt, kuid pilli mängib ta ka praegu.
Valter Jaanusel ei ole muusikalist eriharidust, ta on käinud paljudel orkestrijuhtide koolitustel erinevais paigus üle Eesti. Leho Muldre on kiitnud Valter Jaanuse head dirigeerimisoskust. Orkestrijuhi staaži on aga Eestis sama palju või pisut rohkemgi ainult ühel mehel — Aadu Regil, kes töötas Tartu kultuurihoones.
Pilli mängib ka Valter Jaanuse poeg, temagi on Mustvee orkestris. Viiest lapselapsest ei tegele aga praegu pillimänguga keegi. Üks pojatütardest käis küll Tartus trummimängu õppimas, kuid jättis pooleli. Neli kuud tagasi sai aga Valter Jaanus vanavanaisaks, sest tütretütrel sündis poeg. Ehk hakkab see noormees kunagi pilli mängima.
Kuidas Valter Jaanus sõjas käis
1927. aastal sündinud poisid said 1944. aasta suvel kutse lennuväe abiteenistusse. Valter Jaanus sai kutse komisjoni, aga et komisjon oli Vägeval, ta sinna ei läinud, sest ümberringi käis sõda. “Olime minu ema kodus Torma lähedal talus tööl, oli rukkilõikuse aeg. Omakaitsemehed tulid tallu ja neil oli käsk mind kaasa viia.” Valter taheti püsside vahel ära viia, kuid ülem oli ta emale tuttav. Ema andis allkirja, et toob õhtul kella üheksaks poja staapi.
Ema viiski Valteri Tormasse. Staabis võttis teda vastu klassijuhataja. Tema käskis hommikul tagasi tulla, sest tal oli telefonivalvesse poissi vaja. Nii jäigi Valter Jaanus omakaitse staapi, mis vahepeal viidi Mustveesse, siis Võtikverre, seejärel Tormasse tagasi.
1944. aasta 19. septembri hommikul, kui Nõukogude armee Mustvee vallutas, hakkasid poisid jalgratastega põgenema. Koimulas tulid Vene lennukid teel sõitvaid Saksa tanke tulistama. Lennuk tulistas ülevalt, tank alt vastu. “Minu ümber muld kees,” rääkis Valter Jaanus. Lennuk läks ära, tank sõitis edasi. “Mõtlesin, et kas see ongi nüüd sõda.”
Sadalast edasi läksid noormehed läbi Pedja rabade Vägeva poole. Seal oli palju Mustveest ja Tormast pärit põgenikke. Nõukogude lennukid tulistasid jälle uuesti põgenikevoore. “Ühel hobusel oli väike varss, nad lasid sellel loomal ühe jala alt ära. Küll see loomake karjus kolme jala peal keksides, see jääb mulle elu lõpuni meelde,” meenutas Jaanus.
Ta sai kokku Tormast pärit koolivennaga, kes oli Saksa sõjaväest kodus puhkusel. Kahekesi hakati põgenema. “Otsustasime minna Pärnusse, et püüda sealt laeva peale saada ja välismaale põgeneda. Tee peal ühines meiega palju Saksa sõjaväes olnud poisse, osa erariides, osa mundris. Meid oli seitse-kaheksa meest, ühte jalgrattata meest vedasime pulga peal. Admiral Pitka koondas vägesid, tahtsime nende juurde minna. Jäime soosse ekslema. Ühel mehel oli kaks pakki kama, kaks päeva elasime sellest seitsme mehega. Jõudsime külla, kuulsime lõginat. Need olid vene tankid. Ei saanud me Pitka juurde. Hakkasime koju tagasi tulema. Kellel olid Saksa sõjaväe vorm seljas, sellel oli raske. Üks metsaalune oli Saksa sõjaväe riideid täis. Lõpuks saime kõik erariided. Jõudsime Lelle kanti, uurisime taludest, mida venelased teevad. Ütlesime, et oleme raudteetöölised.
Üks juhus oli veel, tulime mööda teed, siis tulid jälle erariides mehed vastu. Jälle otsiti läbi. Minul olid jalas Saksa sõjaväe saapad, ema vahetas sakslase käest kanamunade vastu. Üks mees lubas selle eest maha lasta. See oli Mustvee poiss. Ütlesin, et ma olen ka Mustveest pärit, mis sa minu mahalaskmise eest saad. Ma olin temaga kohtunud, ta mängis Mustvees jalgpalli. Hiljem käis ta iga suvi Mustvees. Olen temaga ka hiljem rääkinud, aga seda, et ta mind kunagi maha tahtis lasta, me kunagi meelde ei tuletanud.
Enne Põltsamaad võeti meid kinni. Tagumised mehed said vene sõjaväelaste auto peale ja jõudsid koju paar päeva varem. Meid kooriti paljaks ja küsiti, miks ma lonkan. Rääkisin, et olen lastehalvatust põdenud. Siis lasti tulema. Aga karkudega käiv Rääbise mees jäi sinna, ma ei tea, mis temast sai.
Hakkasin Põltsamaalt jalgsi koju tulema, ei mäleta isegi, kus ööbisin. Laiuse varemete juures nägin vene sõjaväe autot, sellega sain Torma rahvamaja juurde. Oskasin vene keelt, suutsin end arusaadavaks teha. Enne emakoju jõudmist magasin veel kusagil männikus, olin väga väsinud. Tormasse jõudes selgus, et ema oli juba Mustveesse läinud.”
Valter Jaanuse elukäik
*Sündinud 1927. aasta 13. mail Mustvees
*Lõpetanud 1949. aastal Mustvees keskkooli
*Samal aastal alustas tööd Mustvee koolis algklasside õpetajana
*Alustas kaugõppes õpinguid Rakvere pedagoogilises koolis
*1955. aasta sügiseni töötas Mustvee koolis õpetajana
*1956-1961 kohalikus majanduskombinaadis
*1962-1964 Mustvee koolis laborant
*1964-1987 Murru metskonnas
*1947-2007 oli Mustvee puhkpilliorkestri dirigent
*2004. aastal sai Mustvee aukodaniku tiitli
*2006 Jõgevamaa Taadi tiitel
*2007 pälvis elutööpreemia
i
HELVE LAASIK
