(Algus 30. septembri Vooremaas)
Ülikoolis
Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geograafia osakonna noored tudengid jaotati kohe loodus- ehk füüsilise geograafia, majandusgeograafia ning klimatoloogia eriala järgi kolme rühma. Kuigi Madist huvitas tollal rohkem loodusgeograafia, valis ta siiski majandusgeograafia eriala, mille lõpetanuid ei oodanud ees töö mitte kooliõpetajana, vaid peamiselt riigiasutustes. Madist paistis valik rahuldavat ning temast sai aktiivne ja ettevõtlik majandusgeograafia tudeng, keda huvitasid just Eestiga seotud praktilised probleemid. Ta arvas, et pärast jõhkra Nõukogude terrorirežiimi taandumist on kohapealse algatuse korras Eestis võimalik elu normaalsemaks muuta.
Tõenäoliselt noore agara ja sportliku õppejõu Ants Raigu mõjutusel sai Madis Arujast ülikoolitee alguses ka komnoor. Kõige enam suhtles ta suunistusspordis osalenud tudengite ja õppejõududega. Oma õpperühma tudengeist lävis Madis Ülo Pihlakuga, kelle isa oli ka läbi käinud Venemaa vangilaagrist, kuid jõudnud sealt elusana koju. Me kõik kolm suhtusime austavalt kadunud Eesti aega. Kui kord Madis kurtis, et temal pole sellest ajast tegelikult isiklikke mälestusi ning küsis, kas mul on, andsin vastuseks, et ega mulgi saa olla, sest olen temast ju noorem.
Juba meie tutvuse algul sain teada Madise huvist kirjanduse vastu. Meil oli isegi ühine lemmikkirjanik – Jack London. Madis oli läbi lugenud Londoni seitsmeköitelise venekeelse valikkogu, mina jälle kõik Eesti ja Nõukogude ajal ilmunud eestikeelsed teosed. Minu arusaamise järgi huvitasid Madist kaugemad maad ja piirkonnad väljaspool Eestit vaid sportlikust seisukohast, erinevalt minust, kes ma tahtnuks neid uurida, eriti Venemaal elavate hõimurahvaste alasid, sest kaugemale ju tollal ei pääsenud.
Kui ma andsin poistele 1959. aasta rahvaloenduse põhjal tehtud lühikese ülevaate hõimurahvaste demograafiast ja tegin ettepaneku moodustada edasiseks tegevuseks üliõpilaste teadusühingu ehk ÜTÜ geograafiaringi juurde osakond või sektsioon, olid suured matkahuvilised Madis Aruja, Enn Loik ja Tiit Petersoo sellega kohe päri. Siinkohal tuleb lisada, et Loik ja Petermanniks kutsutud Petersoo olid sooritanud juba ülikoolitee alguses jalgrattamatka Kaukaasiasse ja Krimmi ning käinud ka Kaukaasia eestlaste juures. Nende kolme kaastudengi õhutusel tegin detsembris 1960 ettekande läänemeresoome väikerahvaste saatusest teisel pool Narva jõge ehk Ingeris. Et ma polnud geograafiaringi üritusil varem käinud ega teadnud, et see pole mingi vestlusring, vaid tõsiste üliõpilasuurimuste esitamise koht, kukkus mu käsitsi visandatud skeemkaardi näitamisega etteaste läbi ning ma ei tahtnud seda palju aastaid üldsegi meenutada.
Üliõpilasena oli Madis hoolikas ning valmistus eksameiks ja arvestusiks põhjalikult. Seoses sagedaste võistlustega jäi tal aga mõne ettevalmistamiseks liiga vähe aega ning ta sai niiviisi ka rahuldavaid hindeid ehk kolmi. Faktiderohkete regionaalgeograafiliste ainete puhul koostas ta endale väikesed lipikud, kus oli kõik tähtsam kirjas. Mõnikord esitas ta neile tuginedes kaastudengeile küsimusi, näiteks: Kus asub Bukatšatša ja mis tähtsus sel on? Pärast seda kui 1960. aastal ilmus võõrsõnade leksikoni 1. trükk, armastas Madis kaastudengeilt küsida mõne võõrsõna tähendust. Kõvaks konkurendiks võõrapäraste sõnade tundmisel oli talle Enn Loik.
Erinevalt kaastudengist Uudo Pragist, ei paelunud Madist majandusgeograafia teooria, vaid selle rakenduslik külg. Et just tollal pandi kõik Virumaa põlevkivivööndi linnad ühe mütsi alla, hakkas Madis huvi tundma, kas see annab mingisugust majandusefekti ning tegi ettepaneku noorema kursuse tudengile Jaan Metskülale, et see hakkaks asja uurima. Kuid efekt jäigi välja selgitamata. Kui oli vaja arvustada mõne kaasüliõpilase tööd, tegi Madis seda tõsiselt ja põhjalikult. Nii näiteks retsenseeris ta Uudo Pragi kolmanda õppeaasta seminaritööd ja hindas selle vaid rahuldavaks (Kurs 2016).
Loenguil ja seminaridel tekkis ärksa mõttelaadiga Madisel mõnikord vaidlusi õppejõududega. Ühel sellisel vaidlusel tollase dotsendi Salme Nõmmikuga Eesti NSV majandusgeograafia seminaril ühines Madisega ka siinkirjutaja. Kuid õppejõud näitas meile karmilt koha kätte ja pani suu kinni. Pärast seminaril tekkinud vaidlust Nõmmikuga arvas Madis, et meil tuleb hakata uurima Eesti rahvastikku ja Venemaa soomeugri rahvaid iseseisvalt. Eelpool nimetatud etnogeograafia sektsioon aga ei saanud tegutseda kuigi kaua ja liideti Nõmmiku pealekäimisel majandusgeograafia sektsiooniga.
Nüüd tagantjärele targana tuleb märkida, et olime noored utopistid, kel polnud täit ettekujutust sovetlikust tegelikkusest. Majanduses ja majandusgeograafias olid tollal veel ideaaliks suitsevad vabrikukorstnad ja põldudel tolmutavad traktorid. Rahvastikugeograafia hakkas NSV Liidus esimesi samme astuma alles 1960. aastate teisel poolel. Ühtki konkreetsele andmestikule tuginevat artiklit polnuks tollases rangelt tsenseeritud ühiskonnas võimalik avaldada. Ülevaateartiklite avaldamine olnuks enesetsensuuri rakendamisel küll võimalik, kuid tollased geograafiatudengid selliseid kirjatükke veel ei avaldanud. Tegelikult polnud ka õiget kohta, kus avaldada.
Kõik meestudengid, kel polnud vabastust sõjaväeteenistusest või kes polnud juba ohvitseri aukraadis, pidid ühel päeval nädalas olema Eesti Üliõpilaste Seltsi majas tegutsenud sõjanduse kateedri käsutuses. Seal õpetati teoreetilisi kursusi, kuid õppusi viidi läbi maastikul ehk на поле боя. Kevadeti toimusid sõjanduses eksamid. Neil saadud rahuldav hinne võttis ära stipendiumi ning läbikukkumisel heideti ülikoolist hoopiski välja. Madis Aruja kui üks sõjaväest tulnud noormehi oli pandud kogu teaduskonna samal aastal sisse astunud või nendega hiljem liitunud poistest moodustatud взводi ehk rühma ülemaks. Sõjanduse õppejõude oli mitmesuguseid: mõni väga püüdlik ja räuskaja, teine jälle ükskõikne ja tuim.
(Järgneb)
OTT KURS
