Nägin hilisemat tuntud suunistussportlast ja looduskaitsjat Madis Arujat esimest korda madrusevormis augustis 1957. aastal, 1959-1963 aga õppisin temaga koos ülikoolis majandusgeograafia üliõpilaste rühmas. Pärast ülikooli lõpetamist läksid meie teed lahku, sest Madise edasine elu ja töö kulges Tallinnas. Aeg-ajalt ikka kohtusime, viimane kord oli see suvel 1983 tema maakodus Vaila külas, kus tähistasime koos teistega 20 aasta möödumist ülikooli lõpetamisest. Järgnevas püüan anda ülevaate Madise elust, seejuures eriti meenutades koos käidud õpiaastaid ja mõningaid matkaradu. Olgu see täienduseks varasemale lühiülevaatele Madis Aruja elust ja tegevusest (Raukas 2007).
Elust enne ülikooli astumist
Kuni aastani 1935 kandsid Madis Aruja isapoolsed esivanemad perekonnanime Adler. Madise isa Elmar sündis 1899. aasta 22. veebruaril Soontaga külas Kuigatsi vallas Tartumaal ning suri 1946. aasta 2. veebruaril Magadani vangilaagris. Ema Anna-Natalie (neiuna Tasak) sündis 1900. aasta 29. novembril Paluperas ning suri 1971. aasta 3. juunil Jõgeval.
Ka Madis sündis 1936. aasta 16. jaanuaril Soontaga külas, mis siis aga kuulus juba Valgamaa koosseisu. Tartu ülikoolis aastail 1927-1931 (vaheaegadega) ja 1935-1938 metsandust õppinud isa Elmar töötas metsaülemana mitmes kohas – Aakres, Koigis ja viimati Läänemaal Piirsalu vallas Risti alevikus. Pärast Madist sündisid perekonda veel Tõnis (1937-1990) ja Reet (1940). Madis õppis aastail 1943-1945 Risti algkoolis. Seal vangistasid nõukogulased 10. detsembril 1944 pereisa ning 22. veebruaril 1945 mõistis tribunal Elmar Aruja 15 aastaks vangi ja viieks aastaks asumisele, kogu vara konfiskeeriti. Samal aastal kolis ema lastega oma ema ja õe juurde Mõisamaa külla Põhja-Tartumaale. Madis hakkas õppima Jõgeval, kus 1954. aastal lõpetas keskkooli. Kolme last kasvatanud ja koolitanud ema töötas siis Jõgeva lähedal Kurista metsamajandis meistrina.
Loodusteadustest ja kirjandusest huvitatud Madis valis edasiõppimiseks reaalala keemia ning astus samal aastal Tallinna polütehnilisse instituuti ehk TPI-sse. Pärast esimest õppeaastat ta aga eksmatrikuleeriti, tõenäoliselt poliitilistel põhjustel.
Pärast seda võeti ta oktoobris 1955 mereväkke ning saadeti Kroonlinna. Et Vene mereväes kestis teenistus tollal neli aastat, vabanenuks ta alles sügisel 1959. Laevastikus toimunud õnnetusjuhtumi, tegelikult küll kellegi pahatahtliku suure Vasja huligaanse heite järel kaotas Madis teadvuse. Pärast tugevat põrutada saamist muutus madrus Aruja mereväele kõlbmatuks ning ta vabastati teenistusest mais 1957.
Head suusatajat ja muidu tublit spordipoissi oli hakanud huvitama geograafia, kuid augustis 1957 ei õnnestunud tal veel tudengiks saada. Nii kuulsin ma tollal oma vastamise järjekorda oodates mereväe mundris noorhärrat hoogsalt rääkivat Turkmeenia peakanalist, kuid eksamineerija katkestas ta lausega, et selle kanali rajamine on plaanist maha võetud. Stalinliku looduse ümberkujundamise plaanis kõvasti reklaamitud kanali rajamine kuivas Uzboj jõesängis asendati asustatud piirkondi läbiva Karakumi kanaliga, kuhu juhiti Amudarja vesi ning veetase Araali meres hakkas tasapisi langema, sest sinna endisel hulgal vett juurde ei voolanud. Aasta hiljem, augustis 1958 sooritas ta edukalt sisseasutumiseksamid ning ta võeti vastu Tartu ülikooli geograafia osakonna üliõpilaseks.
Ülikooli pääsemiseks tuli tollal täita üksikasjalik eesti- ja venekeelne küsimustik, esitada elulookirjeldus ja veel hulk dokumente. Need kõik pidid näitama tudengiks pürgijat Nõukogude süsteemile hästi lojaalse ja usaldusväärse inimesena. Nõukogude armee oli justkui puhastustuli, mille läbinud noormehi peeti ühiskonnale, sh ka ülikoolis õppimiseks, eriti sobivaiks ning nende järele enam suurt ei nuhitud. Sovetlik süsteem ise oli aga suuresti üles ehitatud valetamisele, demagoogiale ja nuhkimisele, nii et tavakodanikul tuli elus edasijõudmiseks kasutada samu meetodeid kas täies ulatuses või osaliselt, olenevalt inimese südametunnistusest. Madis Aruja on elulookirjelduses märkinud julgelt: Lähemad sugulased, samuti ise, pole talunud repressioone ühegi valitsuse poolt. Saksa okupatsiooni ajal õppisin Risti algkoolis Läänemaal (Aruja 1958-1963, l 3). Et tol aastal ei küsitud vanemate surma puhul surmakohta, õnnestus Madisel maha salata isa surm Vene vangilaagris. Nii on ta kirja pannud vaid isa surma aasta 1946 ja toonud põhjusena kopsupõletiku. Välismaal elavaist sugulasist märkis Madis lelle, kuid et temaga sidemeid polnud, jättis ta märkimata nii lelle eesnime kui ka asukohamaa. Tegelikult polnudki Madise lell Endel Aruja (1911-2008) poliitiline pagulane. Ta oli omandanud Tartu ülikoolis füüsika alal magistrikraadi ning läks 1939. aastal stipendiaadina ennast täiendama Cambridgeʼi ülikooli Inglismaale, kust teise maailmasõja puhkedes ei saanud enam kodumaale naasta. Pärast esialgset kirjavahetust oma ema Kadri Adleriga (1876-1951) Endel Aruja sidemeid sugulastega katkesid.
(Järgneb)
OTT KURS
