Kas legend Madi-Mihkli mäest on kooliõpilase kirjutatud kunstmuinasjutt või rahvasuust pärit legend?
Kui korrastasin oma viimastel aastatel ajalehes Vooremaa ilmunud kirjutisi, sattusid mulle kätte 2008. aasta 16. novembri ajalehes ilmunud muistendi “Madi-Mihkli mäe kullapaja saladus” kohta käivad kommentaarid Mart Aroldilt. See rahvajutt, kirja pandud 9. klassi õpilase Kätlin Daškova poolt, oli võetud Voore 9-kl kooli 1991. aasta almanahhist.
Väljavõte Mart Aroldi kommentaarist:
“Siin on segi aetud kaks asja. Tragi ja tubli koolitüdruku kunstmuistend esitatakse eheda pähe.”
Mul on korduvalt palutud mitte reageerida härra Aroldi provotseerivatele ja sageli lausa solvavalt halvustavatele kommentaaridele, kuid kuna antud juhul on tegemist Voore ümbruse ühe ilusama ja huvitavama legendiga, pean siiski oma kohustuseks asja selgitada.
Kas on siin tegemist tõesti kooliõpilase poolt loodud ja kirja pandud kunstmuinasjutuga, nagu väidab Mart Arold, või rahvamuistendil põhineva jutustusega?
Lühidalt jutustuse sisust:
“Kunagi ammu oli elanud Roela mõisas rikas ja ahne mõisnik, kellel oli ilus, aga haige tütar. Mõisnik lubanud, et see, kes tema tütre terveks teeb, võib ta endale naiseks kosida ja saab veel tasuks pajatäie kuldrahasid. Käis küll palju kosilasi, kuid kellegi toodud rohi mõisniku tütart terveks ei ravinud. Viimaks, just jaanilaupäeva hommikul, ilmus mõisasse lihtne talupoeg, pakkudes mõisatütre raviks Voore pühast hiiest korjatud pärnaõisi. Ja oh imet, neist keedetud teest saigi mõisatütar terveks. Mõisnik muidugi ei tahtnud ei oma tütart ega rahapada lihtsale maapoisile anda. Kõigepealt otsustas ta rahapaja ära peita, kaevates selle Madi-Mihkli mäele sügavasse auku. Tulles tagasi, leidis ta külarahva jaanitule ümber lõbusalt tantsu löövat ja nende seas ka oma tütart teda terveks ravinud külapoisiga. Selle peale vihastnud mõisnik nii koledal kombel, et kukkunud kohapeal surnult maha. Mõisapreilist saigi aga talupoisi naine. Kullapada jäi küll saamata, aga sellest nad enam väga ei hoolinudki.”
Voore kooli almanahhi toimetaja Evi Lepiksoo kinnitusel oli kooliõpilase Kätlin Daškova “Madi -Mihkli kullapaja saladus” kirja pandud kunagise Kallivere küla elaniku Selma Odeni jutustuse järgi, põhinedes seega täielikult rahvapärimusel.
Siinjuures teadmiseks: Jõgevamaal Saare vallas Kallivere külas on reaalselt olemas Madi-Mihkli talu — Voorelt 2,5 km Palamusele viiva tee ääres paremat kätt. Sellest vasakul pool teed on ka nn Madi-Mihkli mägi.
Praegu on kunagine Madi-Mihkli talu selle õigusjärgse omaniku, Tartu Ülikooli emeriitdotsendi Kalle Velskeri maakodu. Tema mälestuste järgi olnud usk selle muistendi tõelisusse ümbruskonna rahva seas isegi nii suur, et nii enne kui ka pärast Madi-Mihkli talu päriseks ostmist olnud varanduseotsijaid, kes püüdsid rahapada leida. Tunnistusena nende ebaõnnestunud ettevõtmistest võinud hommikuti leida mäelt lahti kaevatud ja alla orgu veerenud kivilahmakaid. Kalle Velskeri vanaisa Kaarel Aun oli ümbruskonnas tuntud kui väga töökas ja ettevõtlik mees. Kui ta oma talukoha teistest talumeestest kiiremini mõisnikult välja jõudis osta, levis ümbruses isegi jutt, et kust see Auna Kaarel ikka selle raha mujalt sai, kui kaevas välja Madi-Mihkli mäe kullapaja.
Nii võib kokkuvõttena täie veendumusega öelda, et Voore kooli almanahhis kirja pandud jutustus “Madi-Mihkli kullapaja saladus” pole kohaliku kooliõpilase fantaasial loodud kunstmuinasjutt, vaid täiesti algupärane rahvapärimuslik kohamuistend. Nüüd on see muistend leidnud oma koha tulevastele põlvkondadele talletatuna ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis koos fotodega Madi-Mihkli mäest ja talust. Siinjuures avaldan suurimat tänu loo jutustanud Selma Odenile, kes on nüüdseks juba manalasse varisenud, muistendi kirja pannud Kätlin Daškovale ja almanahhi toimetajale Evi Lepiksoole. Samuti avaldan suurt tänu Kalle Velskerile, kes loole huvitavaid kommentaare lisas ning Voore ümbruse vaatamisväärsusi tutvustava ekskursiooni tegi.
Siinjuures veel üks huvitav täiendus Madi-Mihkli mäe saladuste juurde. Kui Madi-Mihkli mäge talupõlluna üles kündma hakatud, oli sealt välja tulnud mitmeid muistsete sõjariistade tükke — odaotsi ja muud. Kalle Velskeri vanaisa Karl Aun olla need leiud omal ajal Tartusse Eesti Rahva Muuseumi viinud. Seega võis Madi-Mihkli mäe näol tegemist olla ka meie esivanemate kunagise lahinguväljaga, mis aga vajaks veel täiendavat uurimist.
iii
ARVI LIIVA
