Tänavusel kevadel pole neid päevi, mil ilm loodusse kutsuks, just palju olnud. Kuni kevad vingus nägu näitab, tasub minna Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaali, kus saab näha Mati Karjatse helgeid ja valgusküllaseid pilte Eestimaa loodusest.
Jõgevamaa kunstipubliku jaoks on Mati Karjatse uus nimi. Samas on ta kunstis kogenud tegija. Pärit on ta Harjumaalt Nissi vallast Nurme külast ja suurema osa elust elanudki Harjumaal. Vahepeal viis elu ta viieks aastaks Hiiumaale, kust ta ligemale aasta tagasi Kuremaa lähedale Lemuvere külla kolis. Siinne kant tõmbas teda enda sõnul just kauni loodusega: Vooremaal leiab maalimiseks rohkesti motiive.
“Senini on vana talumaja juures, mille abikaasaga endale soetasime, väga palju tööd olnud, ent sel suvel jääb ehk juba ka maalimiseks aega,” ütles Mati Karjatse.
Linnaraamatukogus avatud näitusel, kus väljas tema viimase viie-kuue aasta õlimaalilooming, on siiski ülekaalus Hiiumaa motiivid. Nende sekka on “eksinud” siiski ka üks Palamusel maalitud pilt — vaade apteegile üle veskijärve. Kes vähegi selles paigas viibinud, võib tõdeda, et Mati Karjatse on hea meeleolutabaja. Palamuse südasuvisesse idülli on ta lähenevate äikesepilvede abil natuke dramaatikatki toonud. Äikesepilvi võib leida ka mõnelt teiselt maalilt.
“Äikesepilvi armastan mõnikord “ägedamakski” maalida, kui need tegelikkuses olid,” ütles Mati Karjatse muiates.
Üldiselt armastab ta loodust maalida natuurist. Foto järgi maalimist ei sallinud ta algul üldse. Nüüd kasutab fotot siiski abivahendina situatsioonis, kus ilmaolud nii kiiresti muutuvad, et kunstnik oma pintsliga neile järele ei jõua. Äikesepuhang on üks selliseid.
“Nüüd on mul oskusi niipalju, et natuurist ja foto järgi maalitud pildil enam mingit vahet pole,” ütles Mati Karjatse.
Mustvalge värviliseks
Ka linnaraamatukogu publiku üks lemmiktöid, millel esiplaanil õitsev põdrakanep, on maalitud foto järgi. Või õigemini on sellel kokku pandud kahelt fotolt pärit motiivid. Põdrakanep pärineb ühelt, taust teiselt fotolt. Et taust on võetud Mati Karjatse sünnikodu lähedalt Nurmjärve äärest, on see ka talle endale tähendusrikas ja oluline pilt.
“Selle järve kaldal me koos kolme vennaga kasvasime. Hiljem kasvas järv kinni, sest turbatööstus võttis vee ära,” ütles Mati Karjatse.
Näituselt leiab veel teisegi tähendusrikka maali. See on inspireeritud suure eesti graafikameistri Günther Reindorfi loomingust.
“Olin lapsena suures vaimustuses Reindorfi illustratsioonidest “Eesti rahva ennemuistsetele juttudele”,” ütles Mati Karjatse. “Nüüd, kui mulle sattus kätte sobiv raam, otsustasin selle täita Reindorfi joonistuse “Sibeliuse “Finlandia” eeskujul loodud maaliga. Loodan, et kadunud Reindorff ei pahanda, et ma tema mustvalge taiese värviliseks tegin.”
Kunstis on Mati Karjatse põhiliselt iseõppija. Omal ajal käis ta ka Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia ettevalmistuskursustel, oli pool aastat samas kõrgkoolis vabakuulajaks ning osales ühel talvel Ants Laikmaa nime kandva kunstistuudio töös, ent tema enda sõnul see kõik oma käe peal õpitule enam palju juurde ei andnud.
Mati Karjatse on hoolega uurinud suurte meistrite loomingut. Oma maastikukäsitlust nimetab ta impressionistlikuks. Pintslijoones on aga tükati midagi vangoghilikku. Samas armastab Karjatse stiilivariatsioone: kõik tema maalid pole sugugi ühte nägu ja ühe käekirjaga maalitud.
Helgem pool esiplaanil
Varieeruvad ka tehnikad ja teemad: Karjatse maalib õlivärvide kõrval akvarellide ja akrüüliga ning peale maastikumaalide on ta loonud portreid ning müütidel ja legendidel põhinevaid kompositsioone. Ta on maalides visualiseerinud ka oma unenägusid ja nägemusi meid ümbritsevast maailmast. Kui tema maastikumaalid on, nagu öeldud, helged ja rõõmsatoonilised, siis sümbolistlikku laadi taiestelt võib leida ärevamaid ja traagilisemaid motiive, nagu purunenud vikerkaar, hukkunud sõjameest leinav neiu või igaveseks varjude riiki kaduv Eurydike.
“Rohkem tahan oma maalidega siiski rõõmsamaid, helgemaid meeleolusid edasi anda, sest negatiivset on elus niigi palju,” ütles Mati Karjatse. “Just noored kunstnikud armastavad sageli oma loomingus elu pahupoolt esile tuua, aga mina usun, et sellest, kui niigi hädas olijale veel varba peale astuda, miski paremaks ei lähe.”
Linnaraamatukogu näitusele panigi Mati Karjatse üles ainult oma maastikumaalid, ülejäänud osale tema loomingust õnnestus allakirjutanul põgus pilk heita tänu kunstniku poolt kaasa võetud albumile. Seda vaadates ilmnes, et Mati Karjatse on kätt proovinud ka lavakujundajana: Laagris elades tegi ta dekoratsioone kohaliku huviklubi teatriringile. Üks tema maal kaunistab aga Harku episkopaalkiriku interjööri.
Albumipiltidelt sai näha ka ruumi, mida Mati Karjatse Laagris ateljeena kasutas. See iseäraliku kujuga ruum paiknes 1970. või 1980. aastatel ehitatud postmodernistlikus haldushoones ja meenutas oma osalt klaasist lae ja seinaga talveaeda.
“Nii head ateljeed pole mul ei varem ega hiljem olnud,” tunnistas kunstnik.
Varem ehitajana töötanud mees peab nüüd juba pensionipõlve. Maalinud on ta juba keskkooliajast saati. Üks suuremaid näitusi oli tal 2001. aastal Saku mõisas: seal olid väljas akrüül- ja õlimaalid. Näitus kandis pealkirja “Hingeruum”.
“Tagasisidet olen ma oma loomingule saanud siiski üsna vähe,” tõdes Mati Karjatse. “Ühtegi professionaalset kunstnikku ma ei tunne ega oska arvata, kuidas nemad mu töid hindaksid.”
Jõgeva publik on Mati Karjatse siinse esimese näituse igatahes hästi vastu võtnud. Näha saab seda 24. maini.
i
RIINA MÄGI
