|
|
Maarja-Magdaleena kiriku katusetööd hakkavad lõpule jõudma ja kui hästi läheb, saab kogudus jõulupühi pidada juba uhiuue katuse all, mis kirikulisi tõenäoliselt järgmised 100 aastat teenib. |
Katuseehituse projektijuhi Urmas Paju sõnul läksid töömehed lagunenud katuse kallale käesoleva aasta augustis, kuid projekteerimine algas juba mitu aastat varem.
“Maarja-Magdaleena kirik oli kõige hädaohtlikumas olukorras terve EELK peale kokku,” tunnistas Paju. Abi tuli PRIAST peaaegu viimasel hetkel.
Kogudused on iseseisvad
Võnnus vaimulikuna ametis olev Paju on kogudusi ehitusprojektide juures aidanud ka varem, sest ilmaliku poole pealt on ta tööks projektide juhtimine.
“
Lisaks katusekatte vahetusele tegid restaureerijatest ehitusmehed hulgaliselt tööd katuse kandekonstruktsioonide juures, proteesides ja vahetades välja vanu ja vettinud talasid.
Kuigi pika okupatsiooni jooksul, mil kirikutesse suhtuti vaenulikult, on vähem või rohkem lagunenud ja kahju kannatanud kõik Eestimaa kirikud, pole EELK-s praegu mingit koordineeritud abiandmist. Iga kogudus peab endale ise asjaajaja leidma, tavaliselt tegelevad sellega koguduste juhatused.
“Kirikuvalitusus otseselt restaureerimistöödega ei tegele. Kogudused on iseseisvad ja otsustavad oma majandusküsimused ise, kirikuvalitsus saab ainult konsulteerida ja nõu anda,” selgitas Paju, lisades, et osa kogudusi ostab sellist teenust sisse suvaliselt ettevõtjalt.
Kirikukatus kogudusetöö arvelt
“Eelnesid veel igasugused ekspertiisid, uuringud ja projekteerimine, mida osaliselt toetas muinsuskaitse, kuid mille jaoks kogudus pidi samuti kasutama omaenda piiratud ressursse,” selgitas projektijuht.
Muinsuskaitseameti Jõgevamaa inspektor Sille Raidvere on Maarjas toimuva üle rõõmus: “Maarjas on tõesti head uudised ja töödega on Muinsuskaitseamet praegu rahul.”
Muinsuskaitseameti delegatsioon kiitis ehitajat, ASi Tanel juhatajat Tanel Kauri, kes pole varem kirikuid remontinud.
Raidvere sõnul on ehitustööde õnnestumises, kõikide juhuste kokkulangemises ja selleski, et isegi ilm on töid soosinud, oma osa noortel vaimulikel, kes igal töökoosolekul, mida kaks korda kuus peetakse, on öelnud: “See on lihtsalt jumala tahe, et Maarja-Magdaleena kirik saab katuse peale.”
Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik Aivo Prükk on teemat kommenteerides tagasihoidlik: “Praeguse seisuga on tööd sujunud rahuldavalt, erinevad instantsid on tööga rahule jäänud.”
Maarja-Magdaleena on Prüki kodukogudus 1990. aastast, kuid oma esivanemate kaudu on ta selle pühakojaga seotud juba mitmeid põlvkondi.
“Katusetöödega on seotud päris palju inimesi, kes hoolivad kas kogudusest või sellest kirikust. Kiriku katusetööd on aga väga tundlik teema, sest tegemist on muinsuskaitse all oleva kirikuga, mille puhul nõuab igasugune töö väga suurt täpsust ja ettevaatust. Enamik raha laekub
koguduse õpetajana seisukohal, et koguduse ja kirikuhoone vahele ei saa panna võrdusmärki. Kuigi katuse remont on kirikuhoone seisukohast väga oluline, pole katus koguduseelu põhiprobleem.
“Koguduse ja kiriku ülesanne on inimesi meeleparandusele kutsuda. Igal ajal ja ajastul on kiriku sõnum inimestele, et nad ei ole üksi, vaid jumal hoolib neist ja kutsub neid hoolima enesest ja kaasinimesest,” rääkis Prükk. Tema kinnitusel on jumalast hoolivaid inimesi Maarja-Magdaleenas märgata järjest rohkem ja see teeb õpetajale rõõmu.
Kirikuhoone kui rahvuslik aare
Urmas Paju sõnul on see, kas üks väike maakogudus peab oma koguduse tööks vajalikud vahendid kulutama üldrahvaliku vara korrastamisele, eetiline ja filosoofiline küsimus.
“Kirik kui hoone on rahvuslik aare. Hoone on pärit 14. sajandist, see on võetud arhitektuurimälestisena riigi kaitse alla ja kuulub meie kultuuripärandisse. Selle korrashoid ei peaks olema ainult ühe pisikese koguduse ülesanne,” rääkis Paju. Pigem peaks üldrahvaliku vara säilitamine olema riigi ja omavalitsuse ülesanne.
Paju sõnul on praeguses majandusseisus ka koguduseliikmete annetamisvõimalustel piirid, sest kui inimesed on just annetanud, et kirikule uus kell saaks, siis mõne kuu pärast ei suuda nad enam kuigi palju raha anda, et hoonele katus ka peale saaks.
“Inimese vajadused ja eelistused on peavad olema järjekorras. Kõigepealt ta soovib, et tal oleks soe tuba ja kõht täis, siis tahab ta, et oleks turvalisus tagatud ja kodu korras. Aga see aeg, mil ühiskond hakkab tähelepanu pöörama ka rahvuslikele kunstivaradele, pole kindlasti enam kaugel,” oli Paju siiski lootusrikas.
Tänapäeval võetakse kogudust kui ühte eraomanikku teiste seas. Samal ajal on nõukogude ajal alguse saanud muinsuste lagunemine vähemasti kirikute puhul viimasel ajal pigem hoogu juurde saanud.
“Paljus on selle olukorra tinginud riiklikult kehtestatud üliranged reeglid, mis kirikus peaaegu et naela seina löömiseks projekti ja muinsuskaitse tegevuslitsentsi nõuavad. Enamikul juhtudel piisaks ainult inspektori järelvalvest. Suur osa restaureerimistöid, mis kirikute juures taasisesesivumise ajal on tehtud, on saanud võimalikuks just välispartnerite toel,” tõdes Urmas Paju.
Paradoksaalselt ületabki välispartnerite panus eesti kultuuripärandisse kuuluvate objektide taastamisse oluliselt Eesti riigi toetuse.
iii
JAANIKA KRESSA
