Maarja-Magdaleena Maarahva Selts on südameasjaks võtnud igal aastal mitmeid õppepäevi korraldada. Ülemöödunud laupäeval võeti ette seenetundmisretk.
Bussireisi Sõõru metsa seenepäevale organiseeris maarahvaseltsi juhatuse liige Heli Täpsi, asjatundjana-koolitajana oli kaasa kutsutud Tartu Ülikooli teadur Teele Jairus.
Seeneriigiga hästi tuttav
Noor teadlane tunnistas muu hulgas oma juhendatavatele, et kuigi hariduselt botaanik, ei maksa arvata, et ta kõiki taimi tunneb, küll aga võib talle loota, kui teemaks seened, sest just neist tegi ta oma doktoritöö ja nende hulgast tunneb ta umbkaudu 200-300 liiki.
Ilmaga vedas ja Sõõru mets on ju teatavasti selline koht, kus ka saagilootuseta kena kõndida.
Julgemad ja kogenumad kadusid ühekaupa kiiresti silmist, eksimiskartlikud hoidsid pigem kampa.
Kukeseened ja tatikad, riisikad ja vöödikud
Tunni pärast kokku saades olid kõik rahul, sest saak oli üle ootuste mitmekesine. Tõepoolest, tänavu on siin-seal nii põuase suve kui seenenappuse üle kurdetud, Maarja-Magdaleena seltskonnas leidus aga kogenud seenelisi, kes õigeid kohti teadsid ja teisigi lahkelt juhatasid.
Metsa rajatud pika söögilauaga puhkekoht oli “seenelaadaks” ideaalne ja koos asjatundjaga hakati seda värvikirevat laadungit identifitseerima.
Seeneliste noa alla oli sattunud nii söödavat kui väga mürgist kraami. Toodud oli kukeseeni ja tatikaid, mitut sorti pilvikuid ja puravikke, liimikuid ja vöödikuid, kitse- ja kännumampleid, heinikuid ja loorikuid, põdramokki ja riisikaid… Isegi kasekäsna ja tuletaela polnud usinad korilased kaasa võtmata jätnud.
Kohe pannile, pikalt keema või köögist kaugele
Noor seeneteadlane Teele eraldas kohe n-ö sikud lammastest ja nii said õpihimulised teada, millised seened võib kohe pannile panna, millised vajavad kergemat või hoolikamat kupatamist, millised söögiks ei kõlba, kuid värvivad see-eest lõnga imekenaks.
Mõnele seenelisele oli uudiseks, et lisaks kukeseenele ja puravikule kõlbavad otse pannile läkitada ka kitsemamplid ja kännumamplid.
Sorteerimislaual leidus selliseidki isendeid, mis nii tapvalt mürgised, et need kibekähku võimalikult kaugele visata tuleks.
Ettevaatus pole Teele kinnitusel kunagi liiast, sest paraku on mõned mürgiseened heade söögiseentega ohtlikult sarnased. Nii võib näiteks üsna kergesti segi ajada kitsemampli ja kollakas-pruuni kärbseseene.
Mõni seenenimi oli huvilistele suisa võõras, näiteks polnud enne kuuldud jänesevaabikust ega kännupessist, mis mõlemad tegelikult puuseened, kuid millel tarbimisväärtus täiesti olemas: neist saab teha värvilist paberit, mis viimasel ajal väga moes.
Seeneretke juhendajal oli kaasas ka virn seeneraamatuid-määrajaid, kuid kõige targem on tema kinnitusel võõras, aga huvitav looduseand enne pannile või patta läkitamist tõelisele asjatundjale ette näidata. Selleks soovitas Teele eraldada kogu eksemplari seeneniidistikust nii, et ka jalg kübara külge jääks, siis saab leidu raudkindlalt määrata.
Lõpupiknikul võeti muljed veelkord kokku.
“Mind hämmastas seeneõppepäeval kõige rohkem tundmatu valge iludus, mille ma mürgikartuses vaid kahe sõrme vahel hoides kogunemiskohta tõin, kuid mis tegelikult osutus lambaseenikuks, mis on söögiseen!” tunnistas maarahvaseltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg.
KAIE NÕLVAK
i
