8. oktoobril Paides toimuv V Maarahva kongress on kütnud poliitilisi kirgi juba enne teoks saamist. Kongressil ettekannetega üles astuvad Riigikogu liige Arvo Sarapuu, Tartu Agro juhataja Aavo Mölder ning Aivar Kokk räägivad, milleks kongress kokku kutsutakse.
Milleks on vaja korraldada maarahva kongressi, kui põllumajandussaaduste hinnad tõusevad ja elu peaks maal üha paremaks minema?
Sarapuu: Ega maarahva kongress ole ainult põllumeeste kongress. Kongressile tulevad nii õpetajad, kultuuriinimesed, omavalitsustegelased kui ka põllumehed ja ettevõtjad. Maal on veel piisavalt palju inimesi, kelle huve tuleb kaitsta, ja pole vahet, kes maarahva kongressi kokku kutsub.
Kongress on nagu maarahva „Teeme ära”, kas see osadele meeldib või mitte. Pole oluline, kes seda korraldab, saali broneerib, vaid see, et on olemas koht, kus inimesed saavad ära rääkida oma mõtted, teha ettepanekud ja hiljem vaadata, mis sellest välja tuleb.
Mölder: Põllumajandussektorit tunnetatakse Eestis suhteliselt hägusalt. Eesti põllumajanduses on vaba turg toiminud 20 aastat, millest suurem osa möödus kõlvatus konkurentsis Euroopa Liiduga. On arvestatud, et Euroopa Liiduga ühinemisele eelnenud aastate jooksul jäi Eesti põllumajandustootjatel kõlvatu konkurentsi tõttu saamata kokku 21 miljardit krooni. Täna me helbime seda suppi, mis me siis keetsime.
Põllumajanduses töötab praegu vähem kui 17 000 inimest, viimase 20 aastaga on hõivatute arv vähenenud kuus korda. Karm konkurents on selles mõttes hea olnud, et on karastanud põllumeest, aga ühtlasi on see välja sõelunud üksiktootjad. Kes on järele jäänud? On paarsada ettevõtet, mis annavad 85 protsenti Eesti põllumajandussaaduste kogutoodangust. Tartu Agro näiteks realiseerib 1,5-2 protsenti kogu vabariigi toodangust ehk 11 000 tonni piima ja 1500-1600 tonni liha. 50-100 sellist ettevõtet — ja Eestisse pole rohkem vajagi.
Eesti tootja on muutunud selliseks, et tema ainus tee on hakata eksportima ja seda ongi tehtud. Eelmisel aastal läks Eestist 23 000 vasikat Euroopasse nuumamisele, 150 000 – 160 000 siga viidi Venemaale, kus hinnad olid kolmandiku võrra kõrgemad, ja lähevad praegugi.
Eesti põllumajandustootmine on väga efektiivne ja kvaliteetne, aga kui vaadata, kelle käes see on, siis näiteks seakasvatuse üle otsustavad Ekseko ja Atria süsteemid. Suured pullid hakkavad minema Türki.
Tänu üldisele põllumajanduspoliitikale on tootja nõrk, kuid töötlejad pole samuti efektiivsed. Kui nii edasi läheb, siis väiketootjad lõpetavad ja suurtootjatel on omanikeks inimesed, kes pole põllumajanduses tegevad.
Sarapuu: Oleme vabaturul, kus kõik kõigiga konkureerivad. Aga kuidas Eesti põllumees konkureerib, kui erikütuse aktsiis on Euroopa Liidus nõutavast 5,2 korda suurem ja Belgia põllumehed saavad kordi rohkem toetust kui Eesti põllumehed?
Millistele küsimustele peaks kongress vastused andma, millised konkreetsed teemad tuleb püstitada?
Mölder: Teemad, milleni peaks jõudma, on näiteks tööjõu maksustamine ja toiduainete käibemaks. Euroopa Liidus kehtib toiduainetele keskmiselt seitsme protsenti suurune käibemaks, meil on see 20.
Kokk: Peame maaelu vaatama laiemalt kui ainult põllumajandus. Viimase pooleteise aastaga on kõik hinnad tõusnud ja esmaspäeval teatati, et elektri hind järjekordselt tõuseb. Samas on omavalitsuste tulubaas vähenenud, mis vähendab inimeste võimalust saada omavalitsuselt abi.
Maarahva kongressi üks olulisi ülesandeid on vaadata läbi maksusüsteem. Kui me sisendite hindu läbi aktsiiside või käibemaksu alandamise odavamaks ei tee, siis tootjad ei suuda varsti enam toota, inimesed tarbida ja omavalitsused teenust pakkuda. Siis pole mõtet enam rääkida maaelust, vaid krahh ootab ka linnu. Uus langus võib tulla veel hullem, sest oleme kõik tagavarad ära kulutanud, kuid ei suuda ühtegi krooni investeerida.
Sarapuu: Kongressile on kavandatud kolm põhilist blokki. Esiteks maaelupoliitika. Kui Soome riik mõtleb kogu aeg sellele, kuidas oma tegevust Helsingist eemale viia ja kuidas regioonid iseseisvalt hakkama saaksid, siis Eesti riik on läinud tsentraliseerimise teed. Peame mõtlema, kumb tee on maainimese seisukohast õigem, kas see, mis viib suurema tsentraliseerimise poole, või läheme seda rada, et omavalitsustele antakse juurde õigusi. Täna minnakse tsentraliseerimise teed ja kohalikel omavalitsustel kärbitakse õigusi, mis piltlikult öeldes tähendab vähem tänavavalgustust, vähem koole, kõike vähem.
Teine blokk on maaettevõtlus. Ühiskond peaks võitlema, et konkurentsivõime säiliks. Praegu on toetuste süsteem Euroopa Liidus üles ehitatud põhimõttel, et uued riigid saavad väiksemaid toetusi kui vanad riigid. Tulemas on uus finantseerimisperiood ja on õige aeg hakata survet avaldama valitsusele, et ta teeks uueks eelarveperioodiks ettepanekuid, mis ebavõrdsust vanade ja uute liikmesmaade vahel vähendaks.
Ettevõtlusblokis käsitleme ka seda, et riik peab oma ideede ja organisatsioonidega appi tulema, et aidata maainimest suunata tegelema sellega, mis talle tulu toob. Mitte ütlema, et vaadake ise, kuidas saate, meil on liberaalne turumajandus.
Kolmas blokk on haridus. Nüüd soovivad kõik omavalitsused anda gümnaasiumid ära riigile, mis on ebanormaalne. Kui kõikjale soovitakse riigikoole, siis kodulähedast kooli ei tekigi. Kui inimesi soovitakse maal hoida, siis peab kodu lähedal kool olema.
Mölder: Eesti põllumajanduses on kõlvatu konkurentsiga tapetud neid, keda on tahetud hoida, ehk väiketootjaid. Need, kes on alles jäänud, on nõrgad.
Kokk: Põllumehed ja kohalikud volikogud peakid väga tõsiselt kaaluma oma delegaatide saatmist kongressile. Ainult nii kostab sealt välja iga piirkonna sõna ja siis ei saaks öelda, et tegemist oli vaid ühe partei kongressiga. See juhtub nõnda ainult siis, kui oleme nii rumalad, et ei vali kongressile delegaate ega lähe arvamust avaldama, ettepanekuid tegema. Kui palju kongressist kasu on, ei tea, aga kui probleemidest ei räägita, siis need avalikkuseni ka ei jõua.
Mölder: Kongress informeerib neid, kes iga päev nende teemadega kokku ei puutu. On uuritud põllumajanduse mõju maaelule ja jõutud järeldusele, et kui kaob tootmine, siis kaob ka elu külast.
Sarapuu: Kongressi on vaja, et kodanikuühiskond areneks. Tugeva kodanikuühiskonnaga riigis ei saaks võimupoliitikud Riigikogu saalis öelda, et hääled panevad asjad paika. Tegelikult peab kogu ühiskonda kuulama ja vaatama, kuidas on mõistlik käituda.
Milline võiks olla see miinimumprogramm, mis kongressi järel peaks täide viidud saama?
Kokk: Sotsiaalselt kindlustamata inimesi on maal iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Esimene asi, et maal üldse elu alles jääks, on omavalitsuste tulubaasi taastamine. Üksikisiku tulumaksu laekumise protsent tuleb endisele tasemele tagasi tõsta. Kui seda ei jõuta korraga, siis võib jagada kolme aasta peale. Aga kui seda ei toimu, siis krahh on järgmisel kevadel uskumatu. Volikogu esimehena pole mul ühtegi päeva, kus mõni pere ei helistaks, et olukord on jõudnud sinnani, et enam pole võimalik ära elada.
Sealt edasi hakkame rääkima käibemaksu alandamisest esmastele toidukaupadele. Kolmandaks tuleks kokku leppida, et teatud perioodil elektri ja kütuse hind riigist sõltuvas ulatuses ei tõuseks. Kui riik ei suuda aktsiise alandada, siis vähemalt tuleks kokku leppida, et need ei tõuseks enne, kui majandus on jalad alla saanud.
Sarapuu: Eesmärk on töökohad. Miinimumprogramm on aktsiisid ehk üle tuleks vaadata elektrile, toasoojale, kütusele kehtestatud aktsiisimäärad, sest Euroopa Liit ei nõua meilt nii suuri aktsiise kui praegu kehtivad.
Omavalitsuste tulubaasi laekumised tuleb taastada ja kolmandaks tagada, et andekad lapsed ei läheks kaotsi ja et ühiskonna kihistumine ei mõjutaks lapsi.
Küsis ARVED BREIDAKS
