Neljapäevast laupäevani kestnud Maamessi täielikuks hoomamiseks oli tarvis kohal käia kõik kolm päeva, sest ühe päevaga kogu väljapanekust ülevaate saamine nõudnuks üsna head sportlikku vormi.
Maamess on muutunud 24 aastaga täiesti legendaarseks sündmuseks. Sinna lihtsalt peab igal aastal minema. Iga kord kaasatakse messile üha rohkem valdkondi ning ettevõtteid. Maamess pole ammu enam põllumehele suunatud, küllaga uudistamist jagub ka “linnavurledele”.
Et suursündmusest juba selle esimestel minutitel osa saada, olin neljapäeva hommikul pool kümme ehk 30 minutit enne väravate avamist platsis. Tean, et eksponendid said väravatest sisse juba kell üheksa ning lootsin, et sama kehtib ka pressile. Paraku see päris nii ei olnud, seega tuli messipäeva ootusärevust maha suruda ning kannatlikult kella kümneni oodata.
Loomad ja toit meelitavad
Varasematel aastatel saadud kogemused suunasid mind esimesena messihallidesse, sest rahvahulga suurenedes läheb seal liiklemine keeruliseks ning pildistamine ja intervjuude tegemine on siis vahel üsna võimatu. Hea oli näha, et B-halli keskel trooninud Jõgevamaa Koostöökoja boks oli messikülastajate hulgas juba esimestel tundidel väga populaarne. Tänavu oli koostöökoda messile kaasa võtnud viisteist maakonna ettevõtet. Need, kes varem juba Maamessil käinud, tunnistasid, et neil on sel sündmusel tekkinud oma kindel klientuur. Uued tegijad olid samas aktiivsed ja julged ning kogusid kiiresti populaarsust. Näiteks tunti tõsist huvi Vanausuliste MTÜ Varvara Gourmet toodete vastu ning menukaks kujunesid ka Kurista Söögitare marineeritud kalad.
Tundub, et B-hall on alati kõige populaarsem, sest seal pakutakse peamiselt huvitavaid roogi ja toiduaineid. Paraku on see hall statsionaarsetest hallidest kõige väiksem ning messi kõrghetkel ehk laupäeval on seal liikumine raskendatud. Kuigi viimasel paaril aastal on messialal avatud ka F-hall, mis töötab messi turuna, on B-hallis pakutav toidukraam minu arust F-hallis pakutavast alati parem.
Esimese päevaga jõudsingi tutvuda peamiselt suurtes messihallides pakutavaga ning visata põgus pilk väliplatsil toimuvale. Tõsisemalt asusin eksponentidega tutvuma reedel. Otsustasin esmalt üles otsida loomade sektsiooni, mis on alati ka üks messi populaarsemaid väljapanekuid.
Huvi pakkusid oksjonile pandud tõupullid. Kohal oli lambakasvatajate seltsi esindus ja ka Wile farm koos meie jaoks eksootiliste alpakadega. Farmi perenaise sõnul tõi ta esimesed alpakad ise Lõuna-Ameerikast. “Tõime nad sealt Saksamaale ja siis edasi Eestisse,” meenutas ta kahe aasta tagust ettevõtmist. Nüüdseks kasvab Järvamaal Wile farmis üle kahekümne alpaka. Neid kasvatatakse villaloomana ning nende kasukas on lambavillast väidetavalt seitse korda soojem.
Baltic Agro minikaubamaja
Pärast loomade uudistamist võtsin ette maratoni, et messiplatsile tiir peale teha. Esimese paari tunniga jõudsin läbi tatsata ehk poole ning selle tuuri jooksul avaldas muu põllutehnika kõrval enim muljet Baltic Agro väljapanek, mis meenutas rohkem moodsat minikaubamaja kui messitelki. Baltic Agro oli koondanud oma alluvusse kuuluvad ettevõtted ühele platsile, kus oli püsti pandud neljast ruumist koosnev väike messihall. Sellesse halli said külastajad sisse astuda nagu mõnda kaubamajja: uksed avanesid automaatselt ning sees oli kogu toodang maitsekalt ja huvitavalt paigutatud, jättes samas külastajatele piisavalt liikumisruumi. Hoone kõrval oli väliköök, kus hommikul ja õhtul valmistati muffineid ning lõunaks krõbekartuleid. Seda, millist sorti kartulit pannile lõiguti, mul paraku välja selgitada ei õnnestunud, kuid praadimiseks kasutati otse loomulikult Painkülas Scanola Balticu tehases valmistatud Olivia toiduõli.
Pärast messiretke ning Baltic Agro kaubamajaga tutvumist hakkas ka messi teine päev otsa saama, seega otsustasin ülejäänud messiplatsiga tutvuda järgmisel päeval. Laupäeva hommikul võtsin seltsiks kaasa kaheaastase poja, kelle lemmikmänguasjad ongi peamiselt traktorid ja kombainid. Kuna poiss on ka suur loomasõber, siis pakkusin talle välja, et alustaks ehk ringkäiku loomade osakonnast, kuid paraku see variant kõne alla ei tulnud, sest messile sisenedes teatas ta resoluutselt: “Ei taha lambaid, suur traktor!”. Seega sai ülejäänud päev sisustatud enam kui kümnesse eri suuruses masinasse ronides ning järjekindlalt selgitades, et pole mõistlik kõiki kange ja nuppe korraga liigutada ja vajutada.
Kolm päeva, 450 eksponaati, 60 000 ruutmeetrit messipinda, (millest arvestatav osa siiski nägemata jäi), kaks valutavat jalga, palju häid maitseid ning üliõnnelik kaheaastane – just nii võtan kokku oma muljed tänavuselt Maamessilt. Uuel aastal täitub ettevõtmisel veerand sajandit ning olen juba praegu huviga juubelimessi ootel.
EILI ARULA
