Põltsamaal Kesk-Eesti kunstigaleriis pART on praegu üleval Aira Rautso maalinäitus “Kuldlõige 2”. Seda vaatama minnes tasub hoida meeled ja fantaasiakanalid avatuna, sest kunstnik annab oma abstraktsete piltidedega vaid vihjeid, lood tuleb vaatajal pildi seest ise üles leida.
Galeriiga pART sama katuse all tegutseb teatavasti ka Põltsamaa kunstikool.
“Lastele meeldib Aira Rautso näitus väga: nad näevad tema piltidel väga huvitavaid asju,” tõdes galerii perenaine ja kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja. “Nii et see on hariduslikus mõttes väga kasulik näitus, aga samas ka meie galerii selle aasta parim maalinäitus. Aira Rautso on kunstnik, kes naudib seda, mida teeb. Maalimise mõnu on tema piltidel hästi näha.”
Ka Jõgeval elav kunstisõber Margit Karu kinnitas, et Aira Rautso näitus kuulub tema selle aasta suuremate näituseelamuste hulka.
“Kaht saali, millel pinda kokku on 200 ruutmeetrit, ei ole sugugi lihtne kunstiga täita. Aira Rautso näituse puhul on aga loomingu ja ruumide vahel kooskõla leidmine suurepäraselt õnnestunud,” arvas Margit Karu. “Maalides tunnetatav harmoonia ja värvikombinatsioonid ei lase vaatajat kohe lahti, vaid sunnivad galeriile mitu tiiru peale tegema. Ning juba kord juba nähtud pildis võid kümne minuti pärast uuesti vaadates avastada uue vaate, kujundi, peidus poole. Kuna ka loodus meie ümber maalib ennast iga päevaga värvilisemaks, on september väga paslik aeg Aira Rautso näituse külastamiseks, sest värvirõõmu jagub nii galeriisse sisse astudes kui ka sealt väljudes.”
Aira Rautso on sündinud Rakveres, omandanud Tallinna pedagoogilises instituudis ehk praeguses Tallinna ülikoolis kunsti- ja käsitööõpetaja diplomi ning olnud viimased 37 aastat Jõhvi kunstikooli õpetaja. Laste õpetamise kõrvalt on ta ikka aega leidnud ise maalimiseks. Tema isikunäituste arv on aukartust äratav ning ta on Eesti Maalikunstnike Liidu liige.
Galeriisse pART sattus Aira Rautso koos teiste Jõhvi kunstikooli õpetajatega kaks aastat tagasi. Ta oli võlutud selle näitusepaiga vahvast atmosfäärist ning kohe sündis ka mõte sinna oma näitus üles panna.
Abstraktsionism veres
Abstraktsionism on Aira Rautsol, piltlikult öeldes, veres.
“Algul maalisin ka maastikke, aga viimasel ajal küll põhiliselt abstraktseid töid. Samas võib ka abstraktseid töid tihti vaadelda kui stiliseeritud maastikke, märkis kunstnik. “Natuurist ja realistlikus stiilis maalin ma ainult siis, kui õpilastega looduses viibin, muul ajal see mind ei huvita. Minu maastikud sünnivad minu peas.”
Aira Rautso ei armasta eriti siledat pildipinda, vaid tavatseb selle faktuurseks muuta: kas pahtlipulbri abil või hoopis mitmesuguseid lisamaterjale (CD-plaadi tükid, keraamikakillud, tapeeditükid, rehvinaelad jne) kasutades.
Oma Põltsamaa näituse pealkirja “Kuldlõige 2” kohta ütles Aira Rautso, et talle väga meeldib sõna “kuldlõige”, sest see on mitmeti mõistetav. Ühest küljest on see kunstis kasutatav termin, mis tähistab nn jumalikku proportsiooni.
“Olen märganud, et minu maalide kompositsioonid lähevad justkui iseenesest kuldlõikesse,” sõnas Aira Rautso. “On isegi juhtunud, et kui panen kolm ühe seeria – minu tööd on tihti maalitud seeriatena – pilti kõrvuti, siis näen, et kõiki kolme läbib seesama joon: kus see ühel pildil lõpeb, seal teisel pildil algab. Kompositsioon on selline, nagu oleks tegemist triptühhoniga, kui mõeldud see nii pole.”
Pealkirja “Kuldlõige” võib Aira Rautso sõnul jagada ka kaheks. “Kuld” viitab sellele, et kunstnikule meeldib tekitada oma maalidele kuldseid pindu: see muudab töö pidulikuks. Sõna “lõige” viitab aga sellele, et Põltsamaa näituse komplekt on justkui mitmest näitusest kokku “lõigatud”. Number kaks tuli aga pealkirjale lisada sellepärast, et üks “Kuldlõike” nime kandev näitus on Aira Rautsol juba olnud – kaks aastat tagasi sünnilinna Rakvere galeriis.
Kui tahad, siis leiad
Küsimusele, kuidas ta õpetajatöö kõrvalt maalimiseks aega leiab, vastas Aira Rautso, et tegelikult ongi seda keeruline leida.
“Põhiliselt maalin suvevaheajal või nädalavahetustel. Tänu sellele, et olen õpetaja kunsti-, mitte üldhariduskoolis, on mul ka hommikuti sellist aega, mida saab maalimiseks kasutada. Aga seda vaid juhul, kui töö on pooleli ja tean, kuidas jätkata. Uue töö alustamiseks hommikusest vabast ajast ei piisa: see vajab suuremat süvenemist,” ütles Aira Rautso ja võttis teema lühidalt kokku nii: kui ikka väga maalida tahad, siis leiad selleks ka aja, eriti kui lapsed on juba suured ja abikaasa sind su tegemistes toetab.
Aira Rautso abikaasa Mati on Jõhvi kunstikooli direktor. Kui ta selles ametis veel polnud, pühendus temagi aeg-ajalt maalimisele, nüüd pole tal selleks paraku aega. Küll aga teeb ta Airale papist ja puidust maalitoorikud valmis ning võtab mõnikord mõned kodused tööd enda kanda, et naisele rohkem maalimisaega jääks.
“Abikaasa teab oma kogemustest, et maalimine haarab su jäägitult. Viibime ühes mõtteilmas ja jagame samu väärtusi,” ütles Aira Rautso. “Saan abikaasalt ka nõu küsida, kui mõnikord oma mõttele kinnitust vajan. Kui tema samamoodi arvab, võin kahtlused rahulikult kõrvale lükata.
Kui Jõhvit ja Ida-Virumaad tervikuna kujutatakse tihti paigana, kust kõik ummisjalu põgenevad, siis Aira Rautso kinnitas, et on selle paigaga ammu harjunud. Jõhvi ümbruses on ilus loodus, meri on lähedal ja töökohtki on hea: kunstikooli õpetaja saab oma töös ju palju vabamalt valikuid teha, kui üldhariduskooli õpetaja.
Jõhvi kunstikoolis õpib nii eesti kui ka vene lapsi ning seetõttu on seal ka eesti- ja venekeelsed klassid. Viimasel ajal süveneb aga tendents, et vene lapsed pannakse eesti klassi.
“Mul lõpetab tuleval aastal klass, kus kaheksast õpilasest seitse on vene perest. Nad on käinud ka keelekümblusklassis, nii et väike aktsent on neil küll juures, ent võime vabalt eesti keeles tundi pidada,” ütles Aira Rautso.
Päris paljud tema õpilased on kunsti edasi õppima läinud. Kõige tuntum neist on ehk Laurentsius ehk Lauri Sillak. Tema õpilastest on tulnud disainereid, arhitekte, aga ka kunstiõpetajaid.
“Õige mitmes Ida-Virumaa koolis on kunstiõpetajaks mõni minu õpilane,” tõdes Aira Rautso.
Tema näitus “Kuldlõige 2” jääb galeriis pART avatuks septembri lõpuni.
RIINA MÄGI
