Maalimine võib kujuneda teraapiaks

Jõgeva alevikus elav kunstnik Robert Suvi on siinmail üha tuntumaks saanud ka kunstiõpetajana. Mõnigi harrastaja, keda ta juhendab, on tunnistanud, et maalimine on talle omamoodi teraapiaks kujunenud.


Poolteist nädalat tagasi avati kultuurikeskuses Robert Suvi ja tema õpilaste maalinäitus. Suvi ise pani sinna välja viis poolabstraktset õlimaalitehnikas kompositsiooni, õpilased esinevad realistlike lille- ja maastikumaalidega. On ka mõned vahvad loomapildid.

Näituse avamisel tuletas Robert Suvi meelde seda ärevat päeva möödunud aasta novembris, mil Pariisi rahvarohketes kohtades plahvatasid ridamisi terroristide paigaldatud lõhkekehad. See sündmus andis nimelt kunstnikule inspiratsiooni pagulasi kujutava taiese maalimiseks.

“Olin teinud tühjale lõuendile vaid mõned pintslitõmbed, kui kuulsin raadiost Pariisi õudseid uudiseid. Ning see andis mõtetele uue suuna,” ütles Robert Suvi. Ta tõi ka ajaloost näiteid selle kohta, kuidas kunstnikud maailmas toimuvat läbi elanud ja omal viisil tõlgendanud on. Ta tõi näiteks selle, kuidas itaalia futurist Giacomo Balla 1912. aastal maalitud taies “Koer keti otsas” (koera, keti ja naise jalgade liikumise dünaamika on sellel  äärmiselt nutikal viisil edasi antud) ennustas justkui ette tänapäeva kiiret elutempot.

“Kunstnikud on tihti tundlikumad kui tavainimesed või poliitikud: nad aimavad ühiskonnas toimivaid protsesse veel enne, kui need nähtavaks saavad,” ütles Robert Suvi.

Tartus on ta harrastusmaalijaid juhendanud juba päris pikka aega. Jõgeva ja selle ümbruse huvilistele hakkas ta kunstitarkust jagama kõigepealt Jõgeva koolituskeskuse korraldatud õpiringides. Need, kes sealt maigu suhu said, on nüüd juba mõnda aega teinud Robert Suviga püsivamat koostööd. Kokku saadakse Jõgeval Piiri tänava koolimajas, kus stuudiol on kasutada üks ruum. Maalijastaaž on stuudiolastel üsna erinev, ent sellele vaatamata jätab näitus kultuurikeskuses päris ühtlase mulje.

“Julgen öelda, et üheltki pildilt ei vaata vastu naiivsus või saamatus. Ma ei lasegi kellelgi pilti enne lõpetada, kui kõik paika timmitud,” sõnas Robert Suvi ja lisas, et tema stuudios küll mingeid tunnistusi ei jagata, ent ükski tunnistus pole kedagi maalima pannud.

Jutustab lugusid

“Stuudioõhtud on meie jaoks väga oodatud õhtud, nii et kui keegi puudub, siis on tal selleks tavaliselt väga mõjuv põhjus,” ütles üks pikema maalijastaažiga stuudiolasi Liidi Kirss. “Produktiivsus on meil väga erinev: kes saab ühe õhtuga kaks taiest valmis, kes tahab ühe kallal mitu õhtut nokerdada. Konkreetseid ülesandeid Robert meile ei anna, vaid igaüks valib endale teema ning juhendaja aitab tal sellega hakkama saada. Kõigepealt peab kompositsioon paika saama, siis valitakse värvid jne. Lisaks sellele räägib Robert samal ajal huvitavaid lugusid enda ja teiste kunstnike elust. Need teevad stuudioõhtud veel köitvamaks ja lõbusamaks.”

Endine juuksur Aili Väät on Robert Suvi stuudios käinud vaid aasta, ent teinud selle aja jooksul teiste sõnul läbi kiire arengu.

“Minu jaoks on maalimine omamoodi teraapia,” ütles Aili Väät. “Algul proovisin kodus oma käe peal maalida, aga Liidi Kirss, kellelt vahel nõu küsisin, julgustas stuudiosse tulema. Ja ma ei kahetse, et teda kuulda võtsin. Mõne tunni ajal küll ei tahakski ise maalida, vaid ainult teisi jälgida, sest see, mida nad teevad, on nii huvitav ja õpetlik.”

Stuudiokaaslased on Aili Väädi sõnul väga toredad, alati valmis nõu andma või lihtsalt arvamust avaldama.

“Kui sa ise endas veel kindel ei ole, siis ongi sul teiste tuge vaja,” ütles Aili Väät. “Praegu on minu lemmikuteks lilled. Tahaksin ka maastikke maalida, aga enne tuleks värvide segamine natuke paremini selgeks saada,” sõnas algaja kunstiharrastaja. “Tükati olen oma tööde suhtes üsna kriitiline, aga tuleb ette ka seda, et minu arust on kõik ilus, aga Robert ütleb, et pole vaba pintslilööki näha. Minusugune algaja kipubki ju pintsliga liialt “nikerdama”. Aga endaga päris rahul ei tohigi olla, sest siis ei arene sa enam edasi.”

Piret Männiste pani näitusele välja muu hulgas kaks loomapilti. Ta portreteeris nimelt oma pere neljajalgseid liikmeid kass Snowyt ja koer Sulot.

Ei lükka edasi

“Seda, et nad mulle rahulikult poseeriksid, ei saa loomadelt muidugi nõuda,” seletas Piret Männiste. “Nii et teen ikka fotod, valin paremad neist välja ja maalin nende järgi.”

Kui loomapilte vaadata, siis kassi pilk on fikseeritud mingile liikuvale objektile põrandal, koer vaatab aga otse kaamerasse. See ongi Pireti sõnul iseloomulik: kass on isepäisem, koer sõltub rohkem inimesest. Järgmiste neljajalgsetena kavatseb Piret portreteerida lambaid: needki on tema peres olemas.

Piret Männiste on Robert Suvi käe all maalinud kolm aastat. Ajapikku on ta selgeks saanud, et tema iseloomuga sobib kõige paremini õlimaalitehnika. Õli saab rahulikult ja kiirustamata teha, akrüülvärvid kuivavad aga Pireti jaoks liiga kiiresti.

“Võiksin maalida ka kodus, aga seal kipuksin alustamist homse peale edasi lükkama. Aga kui stuudiosse tuled, siis hakkad kohe tööle,” ütles Piret. “Liiatigi olen ma nii sotsiaalne olend, et hakkaksin oma nurgas maalides suhtlemisest puudust tundma.”

Merle Meitus tunnistas, et kuue aasta jooksul, mil ta maalimisega tegelnud on, on see tegevus muutunud tema jaoks suisa vältimatuks.

“Ei saa enam ilma, tuleb aeg-ajalt pintsel ja värvid kätte võtta,” ütles Merle Meitus.

Kui praegu üleval oleval näitusel on tal väljas veel akrüülmaalid, siis uuemad tööd on tal juba õlimaalitehnikas. Akrüülide segamisel on Merle Meitus omandanud aga üsna suure vilumuse. Nii et toonid pole enam “toored”, vaid tulemus on pigem õlimaali sarnane.

“Kodus on mul alati mõni töö pooleli,” sõnas Merle Meitus. “Verandale ongi mul justkui ateljee sisse seatud, nii et võin iga hetk sinna maalima minna. Samas meeldib mulle endiselt stuudios käia: seal saab juhendaja alati töö üle vaadata ja vajaduse korral nõu anda.”

Stuudiolane Aime Andron tõdes, et tema tunneb kodus puudust just sellisest eraldi maalimiskohast, samuti ajast, mil päriselt enda ja oma mõtete päralt olla saaks.

“Aga küll see aeg ükskord tuleb. Ja siis on hea, kui maalimiseks vajalikud teadmised on olemas,” sõnas Aime Andron.

Lisaks juba mainitutele astuvad näitusel üles Liia Stamm, Anne Örd, Kaja Salu ja Maiu Kruus.

Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev ütles näituse avamisel, et leidis ühelt Robert Suvi maalilt kuke.

“Robert on ise ka nagu kukk, st nagu ärataja: ta on maalimishuvilised kokku kutsunud ning õpetab neid kunsti kaudu oma mõtteid ja tundeid väljendama. See on väga tänuväärne töö,” tõdes maavanem.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus