Otsides endale päris oma kodu, külastasid Mari ja Kaimo Puniste kuus aastat tagasi Tartus toimuvat „Maale elama“ messi. Ja leidsid endale selle koha Jõgevamaal, praeguses Mustvee vallas.
Mari, räägi pisut endast?
Sündisin Kohtla-Järvel. Elasime küll linnas, aga vanaisa talu asub Rakvere lähedal ja nädalavahetused ning suviti olime seal. Nagu maal ikka, oli tööd palju – rohimine, heinategu, talvel metsategu.
Aga aeg oli selline, et kui hommikul õue läksid, siis kedagi ei huvitanud, millega lapsed tegelevad, peaasi, et etteantud tööd tehtud saavad ja pimedaks tuppa tagasi jõuad. Praegu ei ole lastel sellist vabadust. Ühiskond on muutunud ja kahjuks mitte turvalisemaks.
Mina olin kolmelapselise pere pesamuna, koos minuga kasvas kaks vanemat venda. Enamasti saime hästi läbi, aga eks riidu ja tülisid oli ka. Pigem ikka hoiti väikest õde. Koolis käisin Kohtla-Järvel Järve gümnaasiumis kõik 12 klassi.
Õpiedukuselt olin enamasti viieline ja kooli lõpetasin kuldmedaliga. Aga kerge laps ma ei olnud. Kui tundsin, et mul on õigus, siis vaidlesin ikka tuliselt. Muusikakoolis lõpetasin klaveri eriala. Eks tol ajal pandi lapsed huviringidesse, et need tänaval ei hulguks. Kooliajal tundus see orjusena, aga praegu on hea tunne, et olen oskuse võrra rikkam.
Klaveri tahaks koju samuti saada, et oma lapsed ka pilli oskaks mängida. Edasi läks tee Tartu ülikooli, kuhu läksin õppima riigiteadusi ja hiljem edasi magistrantuuri rahvusvahelisi suhteid. Ülikooli ajal käisin Ameerikas ukselt uksele raamatuid müümas lausa kaks suve järjest. Esimene aasta Oregonis ja teine Ohios. See oli põnev kogemus, aga samas ka väga raske. Kliima oli teine ja koduigatsus, eriti suve lõpu poole, oli suur.
Juurde sain nii keeleõpet kui ka vastutustunnet – olid ju ise omapead ja pidid hakkama saama. Juba ülikooli ajal asusin tööle naiste tugi- ja teabekeskusse, et aidata lähisuhtevägivalla ohvreid. Lisaks töötasin ka uuringufirmas Fookus Uuringud, kus tegime rahulolu-uuringuid ettevõtete klientide ja töötajate seas.
Milles Su praegune töö seisneb?
Olen naiste tugi- ja teabekeskuses projektijuht ja saan enamasti töötada kodukontoris. Töö on vaheldusrikas ning pakub väljakutseid. Erinevate rahastusprojektide taotluste ettevalmistamine ja rahastuse saades ka projektide tegevuste elluviimise koordineerimine on mõned märksõnad, mis minu tööd iseloomustavad.
Projektid on nii Eesti sisesed, kui ka rahvusvahelised. Toimiv ja pikaaegne koostöö Euroopa tasandil on partneritega Kreekas, Soomes, Austrias. Meie tegevjuht Pille Tsopp-Pagan on „Euroopa naised vägivalla vastu“ võrgustiku asepresident, mis annab võimaluse osaleda Euroopa üleste võrgustikutegevuste korraldamisel.
Võrgustiku eesmärk on ühtsena toetada liikmesriikide vabaühendusi naistevastase vägivalla vastu võitlemisel, olles ainus konkreetselt sellele keskenduv katusorganisatsioon Euroopas.
Tugikeskuse põhitegevuseks on ööpäevaringne perevägivalla ohvritest naiste ja nende laste nõustamine ja vajadusel varjupaigateenuse osutamine. Lisaks tegeleme projektide raames eakatevastase vägivalla, naiste- ja tüdrukutevastase kübervägivalla temaatikaga. Sellel aastal on meil käivitunud kaks projekti, mis keskenduvad lähisuhtevägivallale ja ainete (kuri)tarvitamisele. Ennekõike on eesmärgiks olla n-ö pildil, et inimesed teaksid, et vägivallast avalikult rääkida on vajalik ja abi on olemas.
Üldises plaanis ongi kõige tähtsam teavitustöö ja seda igas vanusegrupis, lastest eakateni välja. Mida rohkem sellest rääkida, seda rohkem abi otsima tullakse. Oluline on, et ohver ei tunneks ennast oma murega üksi. Vägivalda ei õigusta miski ja igal ühel meist on õigus õnnelikule ja täisväärtuslikule elule. Seega tuleb kohe abi otsida. Tundub lihtne rääkida, aga inimesed kannatavad ikka väga kaua – kümneid aastaid. Abi palumine ei tohiks olla kellegi jaoks piinlik, see peab saama normaalsuseks
Kaimo, kuidas Sinu lapsepõlv möödus?
Sündisin ja kasvasin Põlvas. Lapsepõlv möödus enamjaolt õues mängides. Suved veetsime vennaga maal vanaema-vanaisa juures, kus lisaks mängimisele tuli ka tööd teha. Ei jäetud lapsi ühestki tööst eemale, kui oli vaja heina teha, siis tehti heina, kui tuli kõblas kätte võtta, siis võeti kõblas kätte ja keegi ei küsinud, kas see töö sulle meeldib või mitte.
Kooliteed alustasin Põlva põhikoolis, seejärel jätkasin õpinguid samasse kooli loodud keskkoolis, olime selle esimene lend. Koolis läks keskmiselt, midagi erilist ei meenugi peale selle, et algklassides oli rahvatants kohustuslik. Ega see mulle väga ei meeldinud, aga kuna kord oli selline, siis tuli käia.
Peale keskkooli omandasin kõrghariduse Maaülikoolis maaehituse erialal. Kooli ajal proovisin erinevaid trenne, ükski neist külge ei hakanud. Sportlast minust ei saanud, isegi mitte pühapäevasportlast. Küll aga on mul väike side siiski spordiga. Üle kümne aasta olen käinud erinevaid spordivõistlusi pildistamas, Tartu maratonidest elamusretkedeni. Viimasel ajal küll harvemini, sest eks elu on enda korrektuurid teinud ja aega on vähem.
Üldiselt on mulle alati meeldinud lihtsalt metsas uitamas käia. Et argitöö PRIA-s nõunikuna on istuvat laadi, siis kuidagi peab ju ennast laadima ja minu jaoks on see loodus. Üldiselt mulle meeldib vaikus, mida tänapäeva ühiskond just ei soosi, eks see on ka üks põhjus, miks linnakärast maale kolitud sai. Unistan minna kalale ja lihtsalt istuda ning nautida vaikust, mõtiskleda. Praegu oma koduuksest õhtul teinekord lihtsalt välja minnes, eriti talvel, on lausa kõrvulukustav vaikus. Ehk külmaga ainult puu metsas praksatab või naabri koer haugatab. Nii ongi inimesed piisavalt kaugel ja piisavalt lähedal.
Nüüd jõuamegi kohani, et ostsite endale maja eemale saginast. Kuidas nii juhtus, et just endisesse Saare valda?
Mari: Elasime Tartus ja tahtsime tõesti endale elamist kuhugi linnasaginast kaugemale. Kinnisvaraportaalidel hoidsime ikka pikalt silma peal. Kaimo vaatas pigem Tartust lõuna poole, mina hoidsin rohkem põhja poole – et ämmadel-äiadel külas käia kõigi jaoks sama pikk tee oleks.
2014. aasta kevadel mõtlesime, et käime niisama „Maale elama“ messilt läbi. Kohe uksest sisse astudes sattusime endist Saare ja Torma valda tutvustavate inimeste juurde. Alguses pakuti meile Voore noortekülla krunti, aga see ei olnud see, mida me tahtsime.
Kui juba linnast ära kolida, siis olgu privaatsust ja mõni hektar maad ka. Ja siis pakutigi meile Kase talu. Kui meile lubati veel häid naabreid, siis oli otsus tehtud. (Lubaduse andis siinkirjutaja – toim.) Halliku küla Saare vallas oli minu jaoks ka märgilise tähendusega – neiupõlvenimi on mul Halliksaar ja logistiliselt ongi mõlemate vanematel, Virumaalt ja Põlvamaalt, ühekaugel meile külla tulla.
Esimesed aastad olid meie pere jaoks väga tähendusrikkad. 2014. aastal, vahetult enne jaanipäeva ostsime endale kodu ja sama aasta sügisel registreerisime oma abielu ja seda juba valla täieõiguslike elanikena. Lubatud toredad inimesed olidki olemas. Abielu registreerimine toimus Kalevipoja muuseumis, esimene auvärav oli kohe muuseumi väravas, traditsiooniline koosost toimus kohalikus Kääpa poes ja pulmapidu Voore külalistemajas. See oli meie tahtmine tulla kohalikku kogukonda. 2015. aastal sündis meie esimene laps, tüdruk nimega Lisse, aastal 2016 poeg Ako ning 2018. aastal poeg Miko.
Lastega on meil tõesti väga vedanud – vahvad põngerjad, kellega on käed-jalad tööd täis, aga teisiti ei tahakski. Oleme väga õnnelikud, et nad saavad kasvada just sellises kodus, nagu meil praegu on. Eemal linnakärast ja looduse keskel.
Kui lihtne oli oma kodu soetamine?
Kaimo: Kerge see ei olnud. Kõik, kes meie pöörast ostu vaatamas käisid, ohkasid: „Tööd on siin palju!“. Aga õnneks me tööd ei karda. Eriti, kui teeme seda enda ja oma laste jaoks.
Esimesel aastal tegelesime põhiliselt ainult koristamisega. Maja ja krunt oli kaua ilma põliselaniketa olnud ja tegemistel ei tundu siiani lõppu tulevat. Ja siis maja. Tahtsime teha kõik kohe algusest peale oma käe järgi. Algsest majast jäid alles ainult kolm palkseina ja sarikad.
Esimesel aastal linnas oma üürikorteri üles ütlemise järel kolisime alguses aiamajja, mille suurus oli 4,75 m2 ja jooksime ajaga võidu. Saime enne külmi siiski majja sisse elama ja oleme praegu selles seisus, et teha on palju, aga tehtud on piisavalt ja elada omas kodus on mõnus.
Aeg-ajalt ikka linnatuttavad küsivad, et elate maal, kas teil ikka elekter ja vesi on ning kas mets ei hirmuta. Tundub kohati, et on inimesi, kelle jaoks maal elamine on ikka midagi väga kohutavat. Ise me naudime seda väga.
Kodus oleme üles ehitanud kõike ise oma kätega tehes ja nii on kodune, omane, mõnus. Perre sai võetud esimese loomana kass Urmas. Edasi tuli suur vasikamõõtu majavalvur koer Uma, sest igas maakodus peab koer olema. Seejärel ühinesid meie kambaga kolm kana ja kukk ning praeguseks on kanakari vahelduva eduga kasvanud ja kahanenud, sest metsiku looduse esindajad, rebased ja kullid, võtavad nendest oma osa, mis siis, et kanad on aiaga kaitstud.
Metsloomadest oleme näinud peaaegu kõiki. Eemal linnakärast ja looduse keskel. Lapsed on oma tegemistes linnalastest vabamad ja saavad toimetada koos loodusega oluliselt rohkem kui linnas elavad lapsed.
Ka nn õuesõpe tuleb koju kätte, sest vaatame ja saame osa iga päev, kuidas toimetavad meie oma loomad, kuidas kasvavad taimed ja kevadel saab koos seemned külvata, suvel koos rohida ja peenrast oma käega võtta isekasvatatud porgandit-pastinaaki-hernest, kilemajast kurki-tomatit-paprikat, kanapesast muna.
See on varandus, mida maal elades saab kasutada ja kogeda ning see annab lastele tulevikus hea pinnase looduse ja inimeste suhete tunnetamiseks ja oskuse edukaks koostoimimiseks. On tähtis, et meie lapsed ei võõranduks loodusest ja saaksid lapsepõlves omandatud tarkused edasi anda ka oma lastele. Nii jätkuvalt antakse edasi ka meie esivanemate teadmised ja need ei jää kaduma.
Oskus loodusega koos elada on ka tulevikus väärtus, mida peame praegu oma lastele õpetama. Metskitsed, rebased, jänesed on tavalised, keda näeme. Veel on olnud õue ligi põdrad, ilves, mägrad, kährikud. Karu pole veel näinud, aga kuulnud ja jälgi näinud küll. Viimasena kohtusime metsnugisega. Linde oleme lastele saanud näidata ka väga erinevaid. Ka see on maal elamise eelis linna ees. Piisab, kui oled õues ja metsa minema ei peagi.
Kuidas näeb välja teie praegune elukorraldus?
Elame tavapärast maaelu. Teeme palgatööd ja toimetame kodus. Õnneks on mõlemal tööd võimalik suuremas osas teha kaugtööna ja see on hea, sest ära jääb töölesõidu ajakulu. Kõikide asjadega saab hakkama, kui on üksmeelne ja kokkuhoidev pere. Loomulikult kolme lapsega kulub palju aega nendega tegelemiseks ja teinekord lükkuvad vähemtähtsad töödki edasi.
Maal elades pole kunagi hetke, kus midagi teha ei oleks ja oleme harjutanud ka oma lapsi töödes kaasa lööma. Nii on saanud valmis üheskoos ehitatud mängumaja ja ka peenrakastid sai tehtud koos. Sellel aastal külvas iga laps endale oma kasti sisse lilleseemneid ja need õitsevad nüüd kenasti.
Koos käime metsas marju korjamas ja võtame ette pikemaid sõite vanavanemate juurde. Kuigi lapsed käivad lasteaias, siis õhtuti on nendega ikkagi parajalt tegemist ja nii saabki veel koos joonistatud, mängitud ja meisterdatud. Oleme saanud pakkuda oma lastele turvalise ja toreda kodu, kus nad on hoitud. Õhtujutu lugemine on saanud igaõhtuseks traditsiooniks. Praegu loeme näiteks kõik koos „Sipsikut” ja nii saame ise ka lapsepõlveraamatud uuesti kätte võtta. Kui traditsioonidest juttu tuli, siis neid on meie peres veel kaks kindlat: sünnipäevadel tort küünaldega ja laupäevahommikused pannkoogid. Viimase traditsiooni pikkuseks on lausa kaheksa aastat ja algas see juba enne lapsi. Lisaks, kui juhtub mõni vaba hetk olema, naudin tegelemist käsitööga, heegeldamist ja kudumist.
Meeldib ka väga näpud mullas aias tegutseda ja seda maal elades saab ikka parajalt teha – lillepeenrad, aiavili, kasvuhoone. Kaimo oskus kõigi töödega hakkama saada annab kindlustunde, et midagi ei jää tegemata. Lihtsalt laste ja töö kõrvalt ei jää nii palju aega kui tahaks või vaja läheks. Plaanis on ehitada saun, sest praegu olemasoleva suitsusauna kütmine võtab väga kaua aega, kuigi saun on hea ja meile meeldib seal käia. Olla oma koduõuel ja panna käed puusa ning tõdeda, et see kõik on meie pere jagu on ütlemata hea tunne.
ULVI TAMM
