Maal elada on raske, aga hea

Oli aeg, kus paljud maamajad seisid tühjadena ja üha rohkem rahvast kolis elama linnadesse. Hirm oli, et inimesed kaugenevad loodusest ja kaotavad sideme maaga. Kohtasin ise lapsi, kes ei osanud teha vahet lehmal ja hobusel ja kes olid kindlad, et piima tehakse poes.
Praegu on Eestimaal kohti, kus ei ole ühtegi tühja maja ja suureks rõõmuks kohalikele on maale elama kolinud palju ettevõtlikke ja toredaid noori peresid. Lapsed käivad lasteaias ja koolides, vanemad saavad teha paljusid töid distantsilt. Muidugi ei ole mingi mure ka linnas tööl käia ja maal elada. Oma panuse selleks on kindlasti andnud ka „Maale elama“ kampaaniad, sest on võimalik näha oma silmaga ja katsuda oma käega, kuidas maal elu kulgeb. Hirmu tuntakse ju ikka tundmatu ees, aga kui nähakse, et ka maal elades on olemas võimalus kasutada elektrit, internetti ja lisaks sellele nautida veel rahu ning vaikust, tehaksegi kolimise otsus. Hoides sidet maaga ja kasvatades lastes loodusarmastust, suudame säilitada meie põlised tarkused ja ei pea hirmu tundma tuleviku ees.
ULVI TAMM