Tänasel võimalusterohkel, ent keerulisel ajal tuleb üha rohkem mõelda sellele, kuidas eristuda, silma jääda, köita, tugevdada sidet kogukonnaga. Maakonnamuuseumid peaksid senisest rohkem saama tegeleda sisuküsimustega, sest Euroopa Liidu tõukefondide toetused ei saa piirduda mitte uute majadega, vaid arenema peab ka sisuline tegevus.
15 maakonnamuuseumi, sealhulgas Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum, tulid siseministeeriumi haldusalast kultuuriministeeriumi valitsemisalasse eelmise aasta alguses, mis on andnud võimaluse nende tegevust vahetumalt jälgida ja analüüsida. Alates 2004. aastast, mil avanesid Euroopa Liidu struktuurifondid, on toimunud tunnustamisväärselt kiire areng muuseumide infrastruktuuri väljaarendamisel. Et see võimalik oleks, tuli senist kitsast fookust laiendada. Enam ei saanud muuseum keskenduda vaid pärandi kogumisele, uurimisele ja säilitamisele. Uuteks märksõnadeks said piirkondade tasakaalustatud areng, toimiv kogukond, kultuuriturism ja konkurentsivõime.
Areng on toonud kaasa uued vajadused
Euroopa Liidu (EL) tõukefondide kasutuselevõtt on näidanud, et me vajame muuseumidesse täiendavalt uusi spetsialiste – pedagooge, programmijuhte, lisaks neile ka arendus- või turundustegevust. Riigieelarve on aga võrreldes 2008. aasta esimese kinnitatud eelarvega vähenenud 2010. aastaks praktiliselt 20 protsenti. Isegi kõige optimistlikud ennustused, mis räägivad majandusolukorra stabiliseerumisest, ei näe ette eelarvete taastumist kriisieelses mahus lähema kolme aasta jooksul. Muuseumid on olnud tublid, sest on suutnud säilitada oma põhitegevuse ja valdavas osas ka oma töötajad. Samas on kärbete tulemusel lühenenud lahtiolekuajad, praktiliselt miinimumi on viidud arendustegevus (koolitused, lähetused, infotehnoloogia) ja kõvasti on kokku tõmmatud uute näituste pealt.
Maakonnamuuseumid on kahtlemata igaüks oma nägu, kandmas ja toetamas oma piirkonna identiteeti. Samas on neil muuseumidel kui nn maakondlikel keskmuuseumidel täita väga oluline roll museoloogilise kompetentsikeskusena. Siinkohal tuleb küsida, kas nende kärbete tingimustes saame tagada ühtlase taseme kõikides maakondades maakonnamuuseumi funktsioonide täitmisel?
Alternatiivid
On selge, et tänase süsteemiga jätkata ei saa. Aga kuidas siis edasi minna? Ühe variandina on kõneks olnud idee teha maakonnamuuseumidest sihtasutused. Sihtasutuste moodustamisel ei taga riik eraõiguslikele institutsioonidele EL tõukefondide projektide omafinantseerimist samal moel, nagu riigiasutustele tagatakse kaasfinantseerimise osa. Ka ei suudetaks tagada kõikide sihtasutuste koostööd ja tegevuse koordineerimist. Lisaks on valitsus võtnud väga ettevaatliku, et mitte öelda eitava positsiooni üleriigiliselt uute riigi sihtasutuste moodustamiseks.
Teine mõte – annaks maakonnamuuseumide haldamise üle kohalikele omavalitsustele? On küsitav, kas kohalikud omavalitsused suudaksid headelgi aegadel piisavalt panustada muuseumide arendamisse täiendavate rahaliste vahenditega, rasketest aegadest rääkimata. Isegi kui mõnel juhul oleks soov ja võimekus olemas, siis tähendaks osade maakonnamuuseumide kuulumine riigi, teiste aga kohalike omavalitsuste juhtimise alla keerukust ühistegevuste koordineerimisel ja probleeme ühtse taseme tagamisel kompetentsikeskustena. Kuigi maakonnamuuseumid on tihedasti seotud selle paigaga, kus nad asuvad, täidavad nad täna selgelt ka nn maakonna keskmuuseumi ülesandeid, mida poleks aga võimalik tagada kohaliku omavalitsuse hallatava asutusena.
Kolmandaks on pakutud maakonnamuuseumide ühteliitmist väiksemate kogumitena geograafilisel põhimõttel või võimalikku sidumist mõne keskmuuseumiga. Selle variandi puhul ei suudetaks paraku vähendada lõhesid muuseumide tasemete vahel. Keeruline oleks tagada maakonnamuuseumide kui piirkondlike kompetentsikeskuste tegevuste koordineerimist ja koostööd, kui muuseumide omanikering on sedavõrd kirev. Pealegi muutuksid selle variandi puhul osad muuseumid mõne keskmuuseumi teemafiliaaliks ning maakondlik museoloogiline arendustegevus jääks tagaplaanile.
Ühinemises on jõud
Olukorda analüüsides jõudis kultuuriministeerium tõdemuseni, et kõige otstarbekam variant on jõud koondada ning luua Eesti muuseumimaastikule tõeline tegija, otsustusprotsessides kaasarääkija, ühtne hääl ja võimas mootor – kõiki maakonnamuuseume ühendav liitmuuseum. Mõistagi pole siinkohal juttu maakonnamuuseumide sulgemisest või tähtsuse kahandamisest, sest eesmärk on muuta maakonnamuuseumid senisest enam kohaliku kultuurielu keskusteks. Loomulikult on nad seda ka praegu, kuid küsimus on haardes, mida muuseum saab endale lubada. Muuseumi sisuküsimustega tegelemise kõrval ei jätku paljudel jõudu ega ka kompetentsi tegeleda kõige sellega, mis aitaks neil olla nähtavamad, kuuldavamad.
Tänase idee järgi ühendaks selle liitmuuseumiga oma jõud ka Eesti Vabaõhumuuseum, kes panustaks ühendorganisatsiooni oma turundus- ja arendusalase kompetentsi, aga ka maa-arhitektuuri sisuliste teemadega, mis täna on kõik vabaõhumuuseumi vahenditega kaetud. Lisaks panustaks kultuuriministeerium uue liitmuuseumi arendustegevustesse.
Ma mõistan muuseumide liitmisega seotud kartusi, mida võimendab tänase päeva heitlikkus. Seepärast tahan rõhutada: me ei näe ette ühegi muuseumi kaotamist, pigem vastupidi – tahame nende positsiooni tugevdada, sest uus ühendus tooks muuseumide tuleviku arengu ja vajadused terviklikumalt esile.
Meie lähinädalate eesmärk on kohtuda kõigi muuseumide töötajatega, tutvustada oma plaani ning kuulata, veelkord kuulata. Tutvustame ideed ka maavanematele ning kohalike omavalitsuste juhtidele, et selgitada otsuste tagamaid ning arvestada nendepoolsete kommentaaridega.
Soovime novembri alguseks tuua välja liitmuuseumi põhikontseptsiooni. Miks nii kiiresti? Tänased arengud riigis on olnud enam kui kiired, sel aastal on vastu võetud kaks lisaeelarvet. Me ei soovi, et loome tegevusetusega olukorra, kus pöördelistel hetkedel on liiga hilja, et midagi ette võtta. Riik hoiab jätkuvalt oma asutusi.
ANTON PÄRN, kultuuriministeeriumi asekantsler
