Ligemale 1400 Jõgevamaa koorilauljat, rahvatantsijat ning rahva-, puhk- ja keelpillimängijat kogunes möödunud laupäeval Põltsamaale, et jutustada sealsel laululaval ühiselt lugu kodust, Eestimaast ja meie rahvusvärvidest.
Põltsamaa on rikka kultuurilooga paik. Jõgevamaa tänavuse laulu- ja tantsupeo põltsamaalastest koosnev toimkond oli varmas seda rikkust ära kasutama. Peo pealkiri “Kolme koduvärviga” tuletas meelde, et Eesti sinimustvalge alglipp õmmeldi valmis just Põltsamaal. Mitme peokavva valitud palaga tuletati meelde ka Põltsamaalt pärit heliloojat ja keeleteadlast Karl August Hermanni. Viimase mälestussamba juures süüdati peotuli, rongkäik sai aga alguse esimese sinimustvalge lipu õmbleja, Põltsamaa kihelkonnakooli käsitööõpetaja Emilie Beermanni nime kandva lipuväljaku juurest.
Emilie Beermanni ja Karl August Hermanni said pidulised ja publik ka oma silmaga näha. Krista Kõrgesaare ja Peeter Aruoja kehastatud ajaloolised tegelased teadustasid peokava ning tõid publikuni killukesi Põltsamaa kultuuriloost.
Põltsamaa lauluväljak on koht, kus saab laulu- ja tantsupidu üheskoos pidada, eriti nüüd, mil pingiridu vähemaks võetud ja tantsumuru selle arvelt suurendatud. Ühise peo eeliseks on võimalus sättida laulu- ja tantsunumbrid kavva vaheldumisi. See teeb peo vaataja jaoks vaheldusrikkamaks. Ka nn tühja aega ei teki, sest tantsijate etteaste ajal saab üks kooriliik lavalt maha tulla ja teine seal koha sisse võtta.
Saab ka “Tuljakuta”
Laupäevane pidu kulgeski tempokalt ja vaheldusrikkalt. Selle kulminatsiooniks olid kaks kooride, sümfooniaorkestri (selle moodustasid Põltsamaa muusikakooli kammerorkester ja Põltsamaa linna puhkpilliorkester) ja tantsurühmade ühist etteastet: “Palve” ja “Laul Põhjamaast”.
Peo lõppedes tänati taidlejaid ja nende juhendajaid, dirigente, tantsupeo liigijuhte, peotoimkonda ja kõiki, kes peo kordaminekule kaasa aitasid. Pidulised lahkusid lavalt Karl August Hermanni “Kungla rahvast” lauldes.
“Väga ilus pidu oli,” kiitsid publiku hulgas viibinud Põltsamaa prouad Valve ja Erika. “Tavaliselt on tantsupeo lõputantsuks küll “Tuljak”, aga et seekord teistmoodi oli, see pettumust küll ei valmistanud. Sest ka nii oli väga ilus. Ning sellest polnud ka midagi, et ilm jahedavõitu oli. Tähtsam on, et süda sees soe oleks.”
Jahedavõitu ja tuuline ilm oli tõesti lauljatele-tantsijatele paras proovikivi. Hommikuste proovide ajal tibutas veel vihmagi.
“Aga Eesti ongi ju põhjamaa ja põhjamaa rahvas on sellise ilmaga harjunud,” ütles peo kunstilise toimkonna liige, Põltsamaa kultuurikeskuse rahvakultuurispetsialist Keiu Kess.
Laulupeo üldjuht, Põltsamaa ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja Meeli Nõmme tõdes, et rongkäigus läbi Eesti lippudega kaunistatud linna marssida oli uhke tunne. Ta avaldas heameelt ka selle üle, et Põltsamaa lauluväljak selle peoga justkui uuele elule ärkas ning et peokava sujuvalt ja ladusalt kulges: nii ei pidanud publik vahepeal igavlema.
Tore olla rollis
Krista Kõrgesaar ja Peeter Aruoja ei kehastanud Emilie Beermanni ja Karl August Hermanni möödunud laupäeval esimest korda: nad olid samades rollides ka aasta tagasi, kui Põltsamaal tähistati Eesti lipu 130. aastapäeva. Tekstid, mida kaks ajaloolist tegelast esitasid, kirjutasid valmis peo kunstilise toimkonna liikmed Keiu Kess, Vilve Piht ja Sirje Ange.
“Väga tore oli juhtida pidu kindlas rollis,” ütles Krista Kõrgesaar. “Kodupaigaga seotud ajaloolise isiku kehastamine on vastutusrikas, aga austav ja meeldiv ülesanne. Tore on see, et pean ka tegelikult õpetajaametit, nagu Emilie Beermann. Ainult et kui tema oli käsitööõpetaja, siis mina õpetan emakeelt.”
Jõgeva maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna peaspetsialist Tiina Tegelmann tõdes, et tema sai peol eriti suure elamuse keelpilliorkestri esinemisest. Väga ülevaks kujunes ka peo finaal.
Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots kiitis samuti kordaläinud pidu.
“See protsess, mis möödunud sügisel käima sai lükatud, jõudis ilusa tulemuseni. Aga kui on tugevad tegijad, siis saab tulemus ikka hea,” sõnas Aiaots.
Peo kunstilise toimkonna liikmed tegid pärast pidu aga eraldi tänukummarduse Imre Mihhailovi firma Parim Pidu helimeestele. Kooride ja orkestri vabaõhulaval helindamine on üldse kunsttükk omaette, aga tugeva tuulega on see veel kõvasti keerulisem.
Laulu- ja tantsupeo projektijuht, Põltsamaa kultuurikeskuse direktor Janne Karu tõdes, et on küll varemgi mõne sedalaadi peo toimkonnas kaasa teinud, aga mitte kunagi toimkonda juhtinud.
“Tunnistan, et see on päris suur töö, ja tänan oma peret, kes vastu pidas: kodunt äraolekut oli enne pidu ikka väga palju,” sõnas Janne Karu. “Aga meeskond oli meil suurepärane. Mõni aps tuli peol sisse ka, ent loodetavasti publik seda ei märganud.”
Lõpetuseks jääb üle tõdeda, et laulu- ja tantsurahvas vajab väljundit ka neil aastail, mil Tallinnas suurpidu ei toimu. Ning selliseks väljundiks sobib hästi maakondlik laulu- ja tantsupidu.
RIINA MÄGI
