Aeg on üldjuhul nähtamatu, nähtav on vaid tema kätetöö. Mõnikord võib siiski nähtavaks saada ka aeg ise. Kes tahab ajaga tõtt vaadata, mingu Põltsamaa lossihoovis tegutsevasse Kesk-Eesti kunstigaleriisse pART, kus ülemöödunud laupäeval avati maakonna kunstnike ühisnäitus “Aega on”.
Ajaga on igaühel meist oma suhe: kellele on ta sõber, kellele vaenlane, kes oskab teda hästi kasutada, kes armastab surnuks lüüa. Tänu sellele käivitab ajateema lõputu hulga erinevaid mõttekäike ja toob esile lõputu hulga vaatenurki.
Jõgevamaa kunstnikud otsustasid ajateema kallal hammast proovida juba kaks aastat tagasi, kui sealsamas galeriis pART toimus eelmine, lapsepõlve-teemaline maakonna kunstnike ühisnäitus.
“Aega tundus algul hirmus palju olevat, ent lõpuks läks ikka nii kiireks, et mõni autor oma taiest valmis ei saanudki. Aga ega neid siia palju rohkem poleks mahtunudki,” ütles ühisnäituse kuraator, Põltsamaa kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja.
Et varasematel, žanripiiranguta ühisnäitustel olid ülekaalus maalid, otsustati seekord teha graafikanäitus. Samas jäeti graafika mõiste piisavalt avaraks ja lubati selle alla lahedasti ära mahutada ka näiteks fotod, installatsioonid jms. Ainult maalikunst tunnistati seekord “mängust väljas” olevaks nähtuseks.
Aja kohta armastatakse öelda, et see lendab linnutiivul. Aime Gretško on jäädvustanudki oma kuivnõeltehnikas tööle “Kohtume kevadel” selle, kuidas aeg linnutiivul ära lendab ja kuidas ta ise lindudele järele vaatab. Veel armastatakse rääkida ajavagudest. Toomas Muru näitab oma installatsioonis “Anna aega atra seada” ära isegi töövahendi, millega aeg vagusid künnab.
Natuke ajavagude moodi näevad välja ka hariliku pliiatsiga kangale sirgeldatud read Maarja Nurga taiesel. Viimane rida on jäänud poolikuks ning töö kannabki pealkirja “Katkestus”.
“Sellist meditatiivset tööd tehes võib aja kulgemise täielikult ära unustada,” tunnistas autor.
Eire Kulbin tuletab oma kuivnõeltehnikas taiesega meelde, et asisemate tegevuste kõrval tuleb leida aega ka unistusteks ja nende teostamiseks, Eike Salu soovitab aga õppida seda, kuidas aega maha võtta, elust mõnu tunda ja end täielikult välja puhata, neilt, kes veel loodusega sidet pole kaotanud ehk loomadelt. Tema ehtsal padjal pikutav keraamiline kass näib mõnusast elust teadvat absoluutselt kõike või siis igatahes tunduvalt rohkem kui meie, orav-rattas-rabelejad.
Puhkus tükkideks
Maire Kaju segatehnikas taies (kuivnõel, karborundum, papitrükk) “Suvepuhkus” illustreerib just seda, kuidas me üldse enam puhata ei oska. Suvine puhkus peaks olema ju aeg, mida me täiega naudime, ent tegelikult seame me endale selleks ajaks tohutu hulga eesmärke, püüame tegelda koduse majapidamise, laste, enesetäiendamise ja paljude muude asjadega, kuni suvepuhkus n-ö tükkideks lendab ning mõnuajast pingeajaks muutub.
Iroonilise pilguga vaatavad ajapuudusele Katrin Koitla ja Meedi Ümar. Katrini karborundum-tehnikas graafilisel lehel võib näha ämblikuvõrku.
“Selle, milleks sul aega pole, leiad lõpuks ämblikuvõrkude alt,” ütles Katrin. Meedi Ümar pani aga näitusele välja uhkes kuldraamis lõuendi, mis on täiesti tühi. Taies kannab pealkirja “Aega ei ole”. Antud juhul pole siis olnud aega maalimiseks.
Kaks autorit, Kaupo Lugus ja Margit Karu, väitsid, et nad polnud oma taiest loonudki, vaid see tuli piltlikult öeldes ise nende juurde. Kaupo leidis Parika turbarabast niisuguse kännu, millest sai üsna väikese temapoolse vahelesegamise tulemusena üpris ilmekas inimesesarnane olend. See on toetanud ühe jala võidukalt lömmis äratuskellale, justkui oleks just temal esimesena inimkonna ajaloos õnnestunud seljatada aeg kui niisugune. Töö pealkiri ongi “Vabadus”, mida võiks siis antud kontekstis tõlgendada vabadusena kella orjusest.
Margit Karule hakkasid IT-vahendid ühel heal päeval mäkra mängima: printer hakkas vajaliku teksti asemel trükkima mingit mõistatuslikku märkidejada ega lasknud seda protsessi ka kuidagi lõpetada. Paberi kokkuhoidmiseks hakkas Margit lehti printerist mitu korda läbi laskma. Ühele lehele kujunes midagi, millel näis olevat tähendus või vähemalt huvitav vorm, ja sellele ehitaski Margit üles oma näitusetöö.
“Ilmselt tahtis arvuti vihjata sellele, et tema mõistus on “üle kuumenenud” ja ka mina peaksin aja korraks maha võtma,” ütles Margit. Oma taiesele pani ta nimeks “Tehisintellekti time-out”.
Klambrid kunstiks
Näitusetööde sünnilugusid oli päris põnev kuulata. Ethel Hakkaja ütles näiteks, et tema mõtte pani liikuma ühe noore inimese suust pudenenud fraas, et vanad inimesed on imelikud, sest hoiavad alles igasuguseid mõttetuid asju, isegi leivakottide klambreid. Just nendest klambritest, millel tugev seos ka ajaga (neisse on sisse pressitud pagaritoote soovitav realiseerimisaeg!), Ethel oma näitusetöö tegigi. Vineerile kinnitatult kujutavad klambrid justkui lennujaama tablood, millel kirjas info väljuvate reiside kohta. Mõned valgete sekka sattunud punased klambrid on kui viide lennuki allakukkumisvõimalusele.
Maie Luht tunnistas jälle ausalt, et tema ei tahtnud algul üldse graafikat teha, ent kui teised (st teised Põltsamaa kunstiseltsi liikmed) selles vallas hoolega tegutsema asusid, ei jäänud temalgi muud üle kui teistest järele jäänud väike pleksiklaasitükk võtta ning sellesse mingi kujutis kraapida. Välja tuli tammepuu. Kui Maie seda mitu korda ühele paberile trükkis, tuli välja terve tammemets. Kui oli juba mets, tuli sinna ka mõned loomad teha ja nii ilutsevadki taiesel nüüd ka papitrükis jänesed. Maie Luht aga sai loodetavasti üle tõrkest graafika vastu.
Põltsamaa kunstiseltsi liikmeid aitas graafikalainele häälestada selle ala spetsialist Kai Kuusing, kes käis paaril oktoobrikuu nädalavahetusel Põltsamaal oma meistriklassi tegemas, ning Ethel Hakkaja hinnangul oli sellest palju abi. Nende kõrval, kes graafikaga tegelemiseks õpetust ja julgustust vajasid, esineb näitusel aga ka küpseid selle ala meistreid nagu Jaan Luik, Anniki Kari ja Jüri Kask. Näituse avamisel neid küll kahjuks kohal polnud, aga ega nende taiesed kommentaari vajanudki.
Kõigi töödest lehe napp pind kahjuks kirjutada ei võimalda, sest näitusel on ligemale kolmekümne autori taiesed ning mõnelt on neid väljas rohkem kui üks. Näituse avamisel viibinud Tartu Lastekunstikooli õpetaja Enn Tegova tunnistas igatahes, et leidis väljapanekust õige mitu huvitava kontseptsiooniga moodsa kunsti teost, mis tekitasid huvitavaid assotsiatsioone.
“Toomas Muru ader viis mõtte kohe Kristjan Raua ja Tõnis Vindi loomingule,” ütles Enn Tegova ning lisas, et kui maalikunst kipub proffide ja mitteproffide vahele selgema joone tõmbama, siis graafika puhul jääb nii ühtede kui teiste taiestele vana hea “käsitöö“ hõng juurde ja see silub taseme erinevused.
Nii et kui teil aega on, minge pARTi näitusele. Aga kui aega ei ole, võtke aeg maha ja minge ikka! Näitust “Aega on” on aega vaadata 16. detsembrini.
i
RIINA MÄGI
