Äsja on lõppenud tõsine peretüli, üks vanem on lahkunud koos politseinikega ukse paukudes kodunt, teine kössitab diivaninurgas ja nutab haleda häälega, kogu õudust pealt näinud ja kuulnud lapsele andsid politsei-onud ühe armsa kaisukaru. Sellel hetkel suudab last lohutada see mänguasi.
Kui noorsoopolitseinik Kersti Raiküla mullu sügisel CARE3 projektiga Poolas käis, tutvustasid Poola kolleegid talle karu projekti. Kui Poolas on perevägivalla juhtum, mida politsei lahendama läheb, siis annab ta lapsele karu. “Laps saab mõmmi endale turvaelemendiks ning vajadusel saab ta lasteabisse helistada,” selgitas ta.
Eeskuju võttis Poolast
Kersti Raiküla sõnul saab Poolast õppida ja kindlasti ka meie jaoks midagi kohandada. Poola politseinikud andsid eestlastele kaasa kolm karu. “Mulle meeldisid mängukarud, mille särgil on rahvusvaheline lasteabi telefoninumber1161 11,” rääkis noorsoopolitseinik.
Kui Eesti politsei käib perevägivalla juhtumeid lahendamas, oleks hea lapsele sarnane mõmmik anda. “See on pikalt lapse turvamänguasi, isegi kui ta kohe numbrist aru ei saa. Politsei tuleb ja annab mõmmi, see kinnitab lapsele, et me ei ole kurjad karistajad, meie poole võib abi saamiseks pöörduda,” rääkis ta. Lasteabi numbrile võivad tema sõnul helistada ka täiskasvanud ja teatada abi vajavatest lastest.
Eestis on perevägivald politsei prioriteediks, sellega tegelevad lisaks ka teised asutused. “Perevägivallaga peab tegelema, muidu saab see vaid hoogu juurde ja tagajärjed muutuvad aina raskemaks. Kui ema ja isa on tülitsenud ja võib olla on nad purjus. Isegi kui lapsed on teises toas, nad ei maga, vaid tunnevad hirmu, neil on teadmatus. Kui politsei viib ühe osapoole asjaolude selgitamiseks kaasa ja teine jääb lastega koju, siis kannatanu ei ole ise võimeline kohe lapsele tuge pakkuma. Laps on oma mõtetega üksi. Kui politsei annab lapsele karu, ja see jääb talle, siis on karu lapsele toeks.”
Kui politsei sekkub olukordades, kus on vaja lapsed perest eraldada, viia ajutiselt turvakodusse või asenduskoju, niikaua kui sotsiaaltöötajad oma toiminguid teevad. “Laps kistakse tema jaoks siiski turvalisest kohast välja, siis on see trauma. Ta ei saa sealt palju asju kaasa võtta, mõnes kodus polegi asju. Kui politsei annaks talle selle karu ja ütleks, et tema jääb sinuga, siis on karu lapsele toeks ja talle meenub, et ta saab abi kutsuda.”
Siseturvalisuse nõukogu kiitis
Kasutusala on laiem. “Kui lapsega on midagi juhtunud, ta käitub üleolevalt, puudub koolist, teeb teistele haiget, ütleb õpetajatele vastu, siis on tal midagi halvasti ning lapsele on abi vaja. Kui me neid lapsi märkame, tuleb sellest teavitada, siis saavad sotsiaalspetsialistid ja tugisüsteem last aidata asja lahendada.”
Möödunud aasta lõpus said kokku maavanem Viktor Svjatõšev, Jõgeva politseijaoskonna juht Ivar Dubolazov, noorsoopolitseinik Kersti Raiküla ja ohvriabi töötaja Rita Kaasik. “Ühel hetkel pani Kersti Raiküla minu ette karu ja rääkis, et Poolas antakse see pehme loom lastele, kes on kannatanud perevägivalla tõttu. Ehk oleks meil ka midagi taolist võimalik korraldada, küsis ta. Idee meeldis mulle, miks ka mitte seda meie maakonnas pilootprojektina rakendada. Oleme ka varem siseturvalisuse valdkonnas pilootprojekte teinud, näiteks mullu korraldasime koolituse pagulaste teemal Soomes kõikidele, kes puutusid Vägeval kokku kaugelt võõrsilt siia saadetud inimestega,” rääkis maavanem.
Tema sõnul võeti karu projekt kohe siseturvalisuse nõukogu teemaks. “Eelnevalt rääkisin sellest projektist ka politsei- ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheriga, kuna politsei hakkaks peamiselt sellega tegelema, siis küsisin, kas tema on nõus. Vaher ütles, et idee on hea. Jõgevamaa siseturvalisuse nõukogu koosolekul osales ka sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Olle Selliov, ka tema on teemaga kursis. Igalt poolt on projekt heaks kiidetud,” lisas maavanem.
Vaja kolm kuni viis tuhat eurot
Pärast siseturvalisuse nõukogu istungit võttis Svjatõšev ühendust siseministeeriumiga, nemad toetasid ka mullust projekti. “Järgmise nädala algul on ka neil asi selge, kas on võimalik leida lisaraha meie karu projekti jaoks. Projekti panustaksid Jõgevamaa Omavalitsuste Liit, maavalitsus, võib olla ka ettevõtjad ja loodame ka siseministeeriumi abile. Siis saame osta 300-500 karu. Jaemüügis maksab pehme karu veidi üle kümne euro, hulgihind tuleks kindlasti odavam. Meil oleks vaja kolm kuni viis tuhat eurot, et projekt käivitada. Sügisel avaneb meil ka siseturvalisuse meede oma maakonnas, ka sealt on võimalik raha taotleda, kui on vaja lisaraha,” tõdes maavanem.
Tema hinnangul on tegemist on väga hea algatusega. “Loodame, et suudame koos selle ellu viia,” tunnistas ta.
Päästeameti Jõgeva päästekeskuse juht Jüri Alandi ütles, et kui päästjad käivad tulekahjudel, on juhtunud õnnetus ja lapsel on kodu põlenud ning kõik tema asjad ka, siis on päästjatel võimalik lapsele vähemalt üks mänguasigi kätte anda. Õnnetustes vigastada saanud lastele on päästjad ka varem karusid kinkinud.
Karusid saaksid jagada noortekeskuse töötajad. “Oleme rääkinud Jõgeva linna noortekeskuse töötajatega, nemad näevad lapsi, kes ei jõua politsei huviorbiiti, kuid kelle peres on midagi väga halvasti. Samuti näeb neid lapsi kool. Kui me seda ühiselt teeme, jõuaks karu rohkemate abivajajateni. Minu hinnangul ei pea karu olema seotud ainult perevägivalla juhtumitega.
Võiks kaasata ka lastekaitsjad, nemad saavad jagada, samuti ohvriabi töötajad ja menetlejad, kes tegelevad kuriteos kannatanud lastega. See annab lastele teadmise, et abi on olemas. Samuti levitavad karud lasteabi telefoninumbrit. Ja seda numbrit on lastel hea teada, ka nendel, kes on sattunud seksuaalkuriteo ohvriks ega julge sellest kellelegi rääkida, sest neil on häbi. Kuid kui laps suudab rääkida, siis ühel hetkel kurjategija tabatakse,” tõdes Kersti Raiküla.
Kaasata noortekeskused, lastekaitsjad
Noorsoopolitseinik usub, et ka teiste Jõgevamaa noortekeskuste töötajad ja lastekaitsjad on valmis projektiga kaasa tulema. “See on ka neile abiks, nad saavad lapsega paremini kontakti, info jõuab suurema arvu abivajajateni. Samas tuleks kindlaks määrata reeglistik, kes ja millal hakkab karusid jagama. Neid ei jagata üritustel ja massiliselt, neid antakse ikka ainult lastele, kellele on abi vaja.”
Jõgeva maakonna ohvriabi töötaja Rita Kaasik ütles, et on kuus aastat lastekaitsjana töötanud ning näinud lapsi igas olukorras. “Kui neil ei ole enam seda n-ö oma turvalist keskkonda ehk kui neil on ümbert kadunud vanemad, sõbrad, siis karu on pigem turvaelement. Alati ei pea olema tegemist perevägivallaga. Kui laps on kaotanud tulekahjus oma kodu ja tal pole enam ühtegi mänguasja, ja kui päästja annab talle karu, siis on sellel lapsel keegi, kellele või millele toetuda. Võib olla on see karu just tema turvalisuse punkt. Lapsed, kes käivad meil ülekuulamistel, kui neid on seksuaalselt ära kasutatud, ka neile mõjuvad pehmed mänguasjad rahustavalt. Lapsed võtavad ülekuulamise juures pehme mänguasja sülle ja hoiavad seda kõvasti. Vahest võtab laps minu käe ja hoiab seda tugevasti, lapsel on vaja midagi, millele toetuda.”
Telefoninumber on Kaasiku kinnitusel ka oluline. “Nad ei räägi helistades kunagi endast, alati öeldakse, et minu sõbraga on midagi lahti. Meie lapsed on targad, nad tajuvad, kui vanematega on midagi juhtunud, nad on mures ka oma ema või isa või vanaema pärast. Jah, see karu ei tee lapse kõhtu täis, ei pane teda riidesse ega täida olmevajadusi, aga hingele annab ta kindlasti, sest tal on ese, mis teda toetab. Ja lisab usku täiskasvanusse, kes teda toetab ja mõistab.”
CARE3
*Erasmus+ programmist rahastuse saanud projekt Children at risk (Non-formal) Education, Experience, Efficiency ehk CARE3
*Keskendub noorte sotsiaalsete oskuste arendamisele ja spetsialistide kogemuste vahetamisele
*Jõgeva põhikooli projekti partneriteks on Jõgeva linnavalitsus, Valmiera Viestursi põhikool Lätis, Bergeni politseijaoskond ja Radomi tehnikakool.
HELVE LAASIK
