Ükski kaupmees ei saa poodi pidades selle toimimisele peale maksta. Vähemasti ots otsaga peab kokku tulema ja müüjale-juhatajale tuleb ju ka palka maksta. See on karm tõde, mida mõnikord ei olda valmis tunnistama, iseäranis maal.
Müts maha kohaliku majandusühistu ees, kes suutis poodi seni n-ö puutumatutest tagavaradest vee peal hoida, kuni väsis juhataja. Et kõige olulisem on inimene, seda julgevad vähesed juhid tänapäeval tunnistada. Meie ainult ökonoomsusele üles ehitatud valitsemissüsteem ei anna paraku endale üldse aru, et ta teenib inimest. Ülbetelt ja arrogantsetelt valitsejatelt tuleb sõnum, et inimene ei maksa midagi. Valitsemise süsteemis võibki nii olla, aga kohalikus väikeses kogukonnas nii paraku käituda ei saa.
Tänapäeval on Eestis palju neid, kes maale oma suvekoju sõites või sõpradele külla minnes ostavad kõik vajaliku kaasa just maakauplusest, et toetada kohalikku kaubandust. Need inimesed toimivad kahtlemata õigesti, paraku pole neid aga talvel liikumas. Siis kaobki maakaupluste käive pea olematuks.
Osa maainimesigi on võtnud endale pähe, et linnast saab odavamalt. Tegelikult saabki. Ja nii ostavad nad kas või kuu toidumoona korraga ära, kui on, kus seda hoida. Kui neil aga kiiresti midagi vaja läheb, siis seda nad paraku enam kodu lähedalt ei saa, sest see pood on juba kinni pandud…
27. juuni 2013
