Mõni kuu tagasi esitleti 2009. aasta Eesti inimarengu aruannet. Paljusid jahmatas seal välja toodud tõsiasi, et rohkem kui 15 aastaga oleme “saavutanud“ Läti järel ja Makedoonia ees piirkondliku arengu lõhe osas Euroopas tagantpoolt teise koha.
See tähendab, et meie maainimeste sissetulekud on võrreldes riigi jõukamate aladega ühed väiksemad Euroopas. Taolise olukorra keskne põhjus on, et Eestis pole jätkunud ei poliitilist tahet ega ilmselt ka jõudu arendada piisavalt maapiirkondasid. Üldjoontes ongi Eestis valitsenud aastaid majanduspoliitika, mis jutlustab hästi õhukesest riigist ja turust, mis panevat kõik paika. Maaelu ja põllumajandus jäävad aga igal juhul kiduma, kui rääkida ainult turujõudude võistlemisest. Meil on selles vallas ju väga kurbi kogemusi.
Nn. õhukese riigi ideoloogiat on kõige jõudsamalt propageerinud praegused võimuerakonnad Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond. Pisut liialdades öelduna on see lihtsustatud majanduspoliitiline idee läbinud punase niidina kogu taasiseseisvusaja. Seega on vaja selleks, et maainimeste sissetulekud kosuksid ja vahed Eesti eri piirkondade vahel väheneksid, näha makromajanduslike näitajate taga ka inimest ja seda mööda poliitikat seada.
Arusaamad peaks eluga kaasas käima
Minu kui värske sotsiaaldemokraadi käest on viimasel ajal sageli küsitud, et kuidas sa põllumehena saad olla sulaste partei liige, kuna maamees peaks ikka peremees ja veendunud parempoolne olema.
Olen vastu väitnud, et sulaste-peremeeste jutt võis ju tõene olla 1917. aastal, kuid Eesti maaelu ja põllumajanduse lahendused ei peitu enam ammu sulase ja peremehe vastuolus. Tänane põhiküsimus on hoopis vastuolu “õhukese riigi“ toetajate ja nende vahel, kes seisavad nõrgemate valdkondade toetamise eest ja on valmis riigieelarvest andma enam nii omavalitsuse rahakotile, teedele, maakoolidele kui ka maaelu toetustele.
Käimas on Eesti poliitmaastiku korrastumine ja võib eeldada, et nii mõnigi skandaalidesse uppunud erakond kaob peagi vähemalt riigi tasandil otsustajate hulgast.
Seega on käes olukord, kus maainimesed peavad tegema arukaid valikuid. Ei ole enam mõtet rääkida 1990. aastate alguse omandi- ja maareformiaegsetest konfliktidest või jääda kinni vanasse kolhoosinostalgiasse. Edu ei too ka enda mõtlemine 1930-ndatesse. Edasi ei ole võimalik liikuda selg ees. Ja seepärast tuleks heita kõrvale kuskilt määrdunud ajalooõpikutest loetud vastuolude jutukesed. Tuleb asetada ennast reaalsesse Eesti olukorda ja selle järgi ka tegutseda. Tänaseks on omandireform läbi ja maal talude-ettevõtete struktuur välja kujunenud.
Tasakaal ja kokkulepe
Eesti ei ole ega ka saa kunagi maaks, kus on ohtralt suurtööstust ja kehtib klassikaline arusaam erakondadest. Tänapäevase Eesti jaoks peituvad maaelu lahendused kahes sõnas, milleks on tasakaal ja kokkulepe. Maal toimib juba ammu sulase-peremehe suhte asemel kokkuleppe suhe. See tähendab, et mitmemiljonilise masinasüsteemiga töötav põllumees võib olla küll töövõtja, aga eeskätt peab ta olema usaldusväärne spetsialist, mistõttu on pigem tööandjale võrdväärseks partneriks.
Samamoodi tuleks ühiskonnas laiemalt suhtuda ka maaelusse ja piirkondlikku arengusse. Eesti on liialt väike maa, et lubada endale nii suuri piirkondlikke lõhesid. Kuidas me mõtleme oma riiki pidada, kui me ei saa aru, et inimestel peavad olema elukohast sõltumata võrdsed võimalused nii hariduse kättesaamiseks kui ka sissetulekuteks? Neid põhimõtted saab aga ellu viia üksnes siis, kui me heidame kõrvale ennast ammendanud majanduspoliitilised hoiakud ja püüdleme tasakaalu poole.
Minu jaoks tähendavad sõnad tasakaal ja kokkulepe tänapäevast sotsiaaldemokraatiat. Maainimesed ei tohiks jääda kinni skandaalidesse mattunud ja elujõuetute erakondade poliitikatesse. Samuti ei peaks nad uskuma ka klantsreklaame, mis kohe viivad viie rikkama riigi hulka või lubavad raha otse peo peale.
Kindlasti pole valikute tegemine lihtne. Aga kui me tahame, et Eestis kehtiks euroopalik arusaam hoolimisest ja meie riik oleks ühtlaselt arenenud, siis tuleks toetada Reformierakonna poolt juhitava valitsusliidu ja Keskerakonna asemel toetada kolmandat, tasakaaluni viivat valikut. Praeguses Eestis on selliseks tasakaalu poole püüdlevaks jõuks vist ainult sotsiaaldemokraatlik jõud.
JAANUS MARRANDI,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
