16. oktoobril tähistab maailm rahvusvahelist toidupäeva, mille puhul ilmus ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) iga-aastane toidujulgeoleku raport. Selgub, et globaalne näljahäda näitab taandumismärke, kuid probleeme on toidu kvaliteedi ja erinevate toitainete tasakaaluga.
Eesmärk on saavutatav
2015. aastaks peab rahvusvaheliselt kokkulepitud maailma arengueesmärkide kohaselt nälja käes kannatavate inimeste osakaal maailma rahvastikus võrreldes 1990.-1992. aastaga (24 protsenti) vähenema poole võrra.
Toidujulgeoleku raportist selgub, et suurte pingutuste korral on eesmärk teostatav, sest tänaseks on jõutud ca 14 protsendini, kusjuures 38 arenguriiki on soovitud olukorra juba saavutanud.
Nälga kannatavate inimeste koguarvu langus pole siiski olnud sedavõrd suur – 1 miljardilt 842 miljonile 2013. aasta lõpuks – et annaks põhjust rõõmustamiseks. Siin tuleb vaadata eelkõige rahvastiku kiiret kasvu probleemsemates piirkondades, eriti Sahara-aluses Aafrikas. Olukord Aasias on samas oluliselt paranenud.
Probleemid ja lahendused on sageli lokaalsed
Peamised edu võtmed on põllumajanduse saagikuse tõstmine, elanikkonna vaesema osa toetamine läbi sotsiaalprogrammide, investeerimiskliima parandamine, turgude toetamine ja toidukadude piiramine. Edu eeldab aga stabiilset poliitilist olukorda riikides. Äärmiselt oluline roll näljahäda vähendamisel on samuti välismaal töötajate poolt kodumaale saadetaval rahal, mille maht ületab nüüdseks kolmekordselt ametlikku arenguabi ja võimaldab vajalikke investeeringuid väiketootmisse.
Probleemid erinevad piirkonniti, aga sagedasemad on konfliktid ja sõjad, sõltuvus toidu impordist, monokultuurne eksport, kehv taristu ja turu puudumine olukorras, kus põllumajandus tugineb väiketootjatele, kes toodavad valdavalt oma majapidamise tarbeks. Samas on maailmaturu toidutoorme hinnakõikumiste ülekanne kohalikele tarbijahindadele üllatavalt tagasihoidlik. See tähendab, et nii probleemid kui ka lahendused näljahädale on sageli pigem lokaalsed.
Suurt tähelepanu tuleb pöörata kliimariskidele, mis seavad tihti ühekordsete sündmuste läbi (orkaanid, vihmad, põuad) ohtu aastatepikkuse töö näljahäda vähendamisel. Keskenduda tuleb siin eelkõige loodusressursside jätkusuutlikule kasutamisele.
Toidu kättesaadavus või kvaliteet?
Tervikuna on maailmas viimaste aastakümnetega paranenud nii toidu füüsiline kui majanduslik kättesaadavus. Neist esimene on seotud tootmise kogumahu ning turu ja taristuga, teine aga üldise vaesuse taandumisega.
Päevas tarbitavate kalorite hulga kõrval on vähemalt sama oluline ka toidu kvaliteet ning mikro- ja makrokomponentide omavaheline tasakaal. Viimase jätkuvalt kehvale olukorrale viitab näiteks kängunud kasvuga laste suur osakaal mitmetes piirkondades, eriti Aafrikas.
Arengumaade tarbimisest moodustavad teravili ning mitmesugused juur- ning mugulköögiviljad ca 60 protsenti. Nende osakaal küünib OECD riikide toidulaual ligikaudu ühe kolmandikuni. See tähendab, et toidu mitmekesisus erineb kordades, ehkki on ajas tervikuna mõnevõrra kasvanud. Eesti on FAO uuringutes paigutatud riikide hulka, kus on probleeme mikrotoitainete piisava tarbimisega, enamik Euroopast kannatab lisaks ka ülekaalulisuse all.
Jätkusuutlikud süsteemid
Üleilmse toidupäeva seekordseks teemaks on valitud jätkusuutlikud toidusüsteemid. See on püüe tagada toidu tootmine nii, et kogu inimkonnale oleks tagatud piisav ja mitmekülgne toiduvaru ning ressursse kasutataks nii, et ka tulevased põlved saaksid söönuks.
FAO roll on tagada kõiki osapooli hõlmav diskussioon, analüüsida olukorda, anda soovitusi ja juhiseid selliste süsteemide poole püüdlemisel. Et aga globaalset sunnimehhanismi mõistlike lähenemiste kasutamiseks ei eksisteeri, langeb vastutus tulemuste eest endiselt riikide endi õlule.
Kirjutis on ilmunud Maablogis
i
SIIM TIIDEMANN, Eesti esindaja ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni juures
