Vooremaa on kevadest saadik tutvustanud põnevaid paiku Eestimaal. Augusti lõpul läksin uudistama Voronja galeriid Varnja külas.
Varnja ‒ pikaajalised traditsioonid ning kauaaegne asustus üheltpoolt ja asukoht paigas, mille kohta väljend ääremaa on ilmselt kõige kohasem. Ei, mitte et ma arvaks sellest kuidagi halvasti. Rahu ja vaikust armastavale inimesele on elupaik niisuguses kohas väga meele järgi. Aga kuna meie elu viimasel ajal on üsna tugevalt määratud võimalusega oma toodet/teenust/tööjõudu kellelegi müüa, ei ole niisuguse kohas toimetulemine just väga lihtne.
Seda ootamatum on niisugusest paigast leida tegutsevat kaasaegse kunsti galeriid. Aga nii see on. Varnja külas lõpetas just oma neljanda hooaja Voronja galerii.
Päris algus on sellel lool üsna juhuslik. Valgast pärit Raul ja Pärnust pärit Kaili olid oma kodu Tartus just sisse seadnud, aga käisid siiski sageli Peipsi ääres. Raulile meeldivad järved ja Kailile meri. Et Peipsi on vahel peaaegu nagu meri ja järv ikka ka, Tartule natuke lähemal kui Pärnu ja nii sobis see mõlemale.
Ühel retkel Peipsiäärde jäid nad autoga müügisoleva maja juurde seisma. Naabrid tulid välja ja hakkasid rääkima maja kohta lugusid, nii häid, kui halbu. Siis tehti veel tiir teiste pakutavate majade juurde, aga et naabrid olid juba üle vaadatud ja maja seisukord ka suuremas osas teda, tegid nad maaklerile pakkumise. Kuna kinnisvaraturu seis sellel hetkel polnud just suurem asi, said nad selle maja üsna soodsa hinnaga kätte. “Lihtsalt juhtus, meil ei olnud mingit pikka plaani,” ütles galerii omanik Raul Oreškin.
“Meil lõpeb just neljas suvi,” rääkis ta “Kui me 2014 alustasime, oli see nagu eksperiment, sest värskete majaomanikena olime just aru saanud, et maja ise on meie jaoks pisut suur ja me peame midagi veel siin tegema. Vaatasime ‒ külas ikka paadikuuri uksi avatakse. Kes müüb sibulat, kes kala, me peame siis ka külamoodi välja nägema samuti paadikuuri uksed lahti tegema. Kuna sibulat ei kasvata ja kalal ka ei käi, siis mõtlesime, et teeme galerii.”
Sõbrad utsitasid ka takka ja esimesel suvel kutsus Raul Kiva näitust kureerima. Kiva võttis kolm päeva endale järelemõtlemise aega, aga tuli juba varem lagedale oma ideega teha näitus punkkultuuri ja -kunsti ajaloost Eestis. Kiva selgitas, et punkarlus Eestis, erinevalt muust maailmast, kus see oli läbini suurlinna subkultuur, levis igal pool – iga külapoe tagant võis leida mõne punkari. Just sellepärast soovis ta punginäitust teha maakohas.
“Kui avamispäeval hakkasid punkarid kokku kogunema, mõtlesime, et see jääb meie viimaseks päevaks siin külas ‒ meid visatakse siit välja kõige galerii ja punkaritega,” meenutas Raul Oreškin. “Kuni ühest bussist tuli välja suure kukeharjaga Villu Tamme. Nagu Villu bussist välja astus olid külamemmed vaimustatud – see ongi see perestroikamees!” Ning Varnja küla võttis Oreškini ja tema galerii omaks. Ühtlasi sai kinnitust Kiva teooria pungist kui üle-eestilise levikuga nähtusest.
Esimene galeriiaasta oli ses mõttes ka eksperimendiks, et kas võimalikud näitusekülastajad neid üldse üles leiavad. “Me ei ole seda neile ju ka lihtsaks teinud,” muigas galerist. “Meid tuleb ikka otsida, aga ometi nad sellega toime tulevad ja kohale jõuavad. Peale esimese näituse väga rahvarohket ja tormilist avamispäeva tuli nädalavahetus, mil Tallinnas toimus laulupidu. Olime üsna kindlad, et meie juurde ei tule sel päeval keegi.” Aga ometi jõudis galeriisse jalgratturitepaar Soomest. Nad olid tol päeval küll ainukesed külalised. Ja et galerii oli just alustanud, oli sinnajõudmine ka maailmaränduritele endile üllatuseks. “Me oleme tulnud maailma serva ja milline üllatus ‒ maailma servas on galerii!”
Arvestades oma asukohta ei ole galerii kogu tegutsemisaja, ehk nelja hooaja peale külastajatepuuduse üle pidanud kurtma. Seni pole olnud ühtegi külastajateta päeva. Esimesel hooajal oli huvilisi kokku üle tuhande, see innustas jätkama. Kolmandaks hooajaks jõudis külaliste arv juba kolme tuhandeni.
Mõtestades oma praegust tegevust, tõdeb Raul Oreškin, et alates ajast, mil ta Tartu linnavalitsuses töötades linna kultuurivaldkonna uue arengukavaga koostamisega kokku puutus, on ta seotud loomemajandusega. See temaatika oli ühe uue teemana ennast arengukavas sisse seadnud. Teades oma kunstikest sõprade kaudu, kui keerukas on kunstnikul oma loominguga end ära elatada, tundus talle, et loomemajandus on hea võti, kuidas aidata kunstnikel oma tegevust paremini planeerida. Olles end juba valdkonnaga sidunud jõudis ta peatselt Tartu loomemajanduskeskuse etteotsa. Ja praegunegi tegevus on ka otsapidi loomemajandus. Äraelamisvõimaluste otsimine külas, kus senine põhitegevus – sibulakasvatus ja kalapüük – kipuvad vananeva elanikkonna pensionilisaks jääma. Enamvähem on enda talu majandamine läbi kultuuri ja kunsti ju õnnestunud.
Majutusteenust püüdsid galeriiomanikud ka ühel aastal pakkuda. Aga mitme erineva tegevuse ühitamine osutus niivõrd energiakulukaks, et sel aastal on nad majutamisest loobunud. “Keskendume ainult näitusele ja näituse kõrval ka kohvikule, mis aitab seda seda majandada,” räägib Raul oma tee kohta praeguse ettevõtlusvormini.
Näitused galeriis on olnud igal aastal ise kuraatori korraldada. Et Oreškin on varasemalt Valgas galeristina tegutsenud, teab ta hästi, kui lihtne on hakata valima kunstnikke isikliku eelistuse järgi. Mis paratamatult kipub muutma näidatava mõnevõrra ühekülgseks. Aga kutsudes kuraatoreid, toob igaüks neist oma teema, vaatenurga ja autorid.
Galerii teisel aastal oli kuraatoriks Mari Kartau, kes uuris kunagi Eestis lootusandvate kunstnikena alustanud ja hiljem kunstiväljalt kadunud kunstnike edasist eluteed. 30 kunstnikust kellele kutseid saadeti, reageeris kuus, kes siis osalesid näitusel Comeback. Üheks osaks näitusest oli Kartau enda kunstitöö, mis valmis uurides kunstnike nende tegevusväljalt kadumise põhjusi.
Eelmise aasta kuraator Sandra Jõgeva võttis teemaks religiooni – tegi üheksa religiooni esindajatega lühiintervjuud, kes avasid kolme küsimuse kaudu lühidalt ja pealspindselt oma usulisi vaateid. Vastused olid vormistatud meediakajastustest tuttavate infoedastusmeetodite abil. Näitus oma lihtsuses pani publiku kiiresti saadud infoga suhestuma ja kaasa elama.
Sellel on siiski praegu ainult üks erand. Voronja galerii otsustas sel aastal osa võtta Varnja saunafestist. Ja kui galerii juba külalisi enda sauna kutsub, peaks see ka kuidagi kunstiga seotud olema. Ly Lestberg, kes oli otsuse tegemise ajal Voronja galeriis külas, haaras kohe sellest ideest kinni ja sai ilmselt suure inspiratsioonipuhangu. Kahe päevaga sündis pisike, aga väga terviklik ja haarav näitus “Õhtud on siin vaiksed”. Ly Lestbergi fotod on prinditud hiiremattidele. Materjalivalik lähtub sellest, et teosed peavad antud hetkel taluma kuuma ja samal ajal olema nahasõbralikud, nende puudutamine kuumas ruumis ei tohi kedagi kõrvetada.
Tänavuse põhinäituse kunstnikud on pärit Venemaalt. Kuraatoriks on Peterburi galerist ja kunstnik Peter Belyi ja näituse nimi “Avatud piiridˮ.
Peter Belyi sattus eelmisel aastal esinema grupinäitusel Tartu kunstimajas. Ja oma käigul Eestisse ka Voronja galeriisse. Viie miljoni elanikuga linnas moodsa kunsti galeriid pidav Peter oli olnud täiesti rabatud mõttest, et niisugust ettevõtmist võiks keegi pidada piiriäärses mõnesaja elanikuga külas.
Kuu ajaga loksus paika nii mõte, et Varnjas tuleb esimene rahvusvaheline näitus, kui näituse teema – orgaaniline kunst. Osalevad kunstnikud, kest tegutsevad mingilgi moel käsikäes loodusega. “Tõsi ta on, see ei ole mitte lihtne näitus,” ütleb Raul Oreškin valmis saanud väljapaneku kohta. “Siin on palju atraktiivseid elemente kui jääda pealispindseks, aga kui tahta sügavuti minna, on ta ikkagi väga mitmekihiline.” Tegemist on väga lüürilise näitusega ja selle nimi Avatud piirid viitab ka asjaolule, et me siin ei tea enam paljut Vene moodsast kunstist. Meieni kipuvad jõudma enamasti need asjad, mida lääne meedia saab pakendada Vene kunstnike Putini-vastase mässu raamesse. Peter tahtiski siia tuua rohkem Vene lüürilist kunsti, mis sellises vaatamisevõtmes kipub tähelepanuta jääma. Neid, keda nad ise seal kohapeal kunstnikeks peavad.”
Voronja galeriis avatud piiride näitusel on esindatud Yevgeni Yufit, Jelena Slobtseva, Sergei Denikin Ivan Karpov, Deniss Patrakejev, Vlad Kulkov ja Vladimir Jaški.
Yevgeni Yufiti (1961-2016) Lenfilmis 1991 aastal vändatud “Isa, näärivana suri” vaatamiseks oli loodud kõige omapärasem kinosaal, milles üldse olen viibinud. Väikese aknaga kunagises laudaruumis oli suur, korraliku pildiga teler ja üksainuke, hiigelsuur nahktugitool. Film, esimene, mis tal Venemaal nn suures stuudios teha õnnestus ja vist ainuke, mis tehtud ilma välisfondide rahastuseta, on tuntud ja ostetud pea kõigisse kaasaegset kunsti koguvatesse kollektsioonidesse. 1980ndatel Venemaal vastuseks sotsrealismile tekkinud nerkorealism, mille “isaks” Yufitit ka peetakse, ülistas surma ja pakkus seda võimalikult rämedas kuues. Filmile, mis on niigi tohutult nahavahelepugev, sekundeerisid rabavalt Peipsiäärse suvelõpu tuul ja vihm, mis ennast galeriikatusel “välja elasid”.
Ülejäänud kunstnikud, praegu aktiivselt Vene kunstielus tegutsevad, tegelesid elu ja orgaanilise mõtestamisega ikkagi üsna linlikul viisil. “See on kunst, mis jälgib looduslikke protsesse või kunstnikud, kes töötavad käsikäes loodusega,” kommenteeris Raul Oreškin Peter Belyi kureeritud näitust. Juhtides tähelepanu sellele, et näituse Avatud piirid kunstitööd tegelevad muude piiride kõrval ka inimühiskonna ja looduse vahelise piiri uurimisega.
Hooaeg galeriis on küll praeguseks juba ametlikult lõppenud, aga tegelikult avabVoronja Galerii uksed ka Sibulatee puhvetite päeval 16. septembril.
Vikipeedia andmetel on Varnja alevik EestisTartumaal Peipsiääre vallas.
Varnja (Воронья) on Eesti Peipsi ranniku kõige lõunapoolsem vene küla ja kõige lõunapoolsem Peipsi-äärne küla põhja poolEmajõge. Lõuna poole jääv Varnja soo, asub Emajõe Suursoost põhja pool.
Varnja on ridaküla, elanikke umbes 250. Kohalikud elanikud on rahvuselt põhiliselt venelased.
Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga), millega seostatakse ka Jäälahingut.
Varnjas on õigeusu Issanda Templisseviimise kirik (varemed; ehitatud 1855) ja vanausuliste koguduse palvela (valmis 1903; ehitati kohalike talupoegade jõududega, selle ikoonid on põhiliselt 20. sajandist). Palvela juures asub Varnja vanausuliste kalmistu. Sellest paikneb lahus Varnja kalmistu.
Varnjas asub piirivalvekordon ja raamatukogu.
Kohaliku külaseltsi eestvedamisel on loodud Kolkja vanausuliste muuseumi filiaal, milles leiab käsitlust vanausuliste elulaad. Tuntust kogub septembris toimuv iga-aastane sibula- ja jõhvikalaat.
Varnjat on esimest korda mainitud 1582 (Warnia, hiljem Waronja). Kindel asustus tekkis 18. sajandil.
Varnja vallakoolis oli 1879-1880 abiõpetajaks Jakob Liiv.
ANDRA KIRNA
