Hiljuti kirjutas mulle hea tuttav bioloogiaprofessor niisuguse lause: “Aga tulevik on kindlasti tume, sest maakera ressurss ammendub. Õnneks meie saame siit ilmselt enne minema, kui päris katastroofiks läheb, Eestimaa võiks ju jääda oaasiks – aga vaevalt!! ” See rõõm, et enne katastroofi saab meie eluiga otsa, ei saa eriti suur olla!? Mis rõõm, kui näeme maailma allakäiku, kui peame kartma, et ei-tea-mitmendat meie järglaspõlvkonda tabab krahh ja et süüdi oleme selles ka meie. 6. jaanuari Postimehes väitis psühholoogiaprofessor Mati Heidmets, et umbes kaks kolmandikku meie rahvast olevat eluga rahul ja optimistlikud, ja et vaja pahur kolmandik järele aidata. Iga inimene tahab olla rõõmsameelne, aga eks ole halbade juhustega pikeeritud saatus, rääkimata riigijuhtimise puudujääkidest. Meie laiuskraad ei ole ka kõige sobivam muretuks eluks.
Palju võib leida ressursside- ja keskkonakaitseteemalisi artikleid, alles oli Päevalehes artikli motoks: “Maa ökosüsteem ei suuda varsti inimkonda enam kanda”.
Majandusotsuseid peaks tegema kaugelenägevalt, kogu Maa ökosüsteemi silmas pidades, aga eks ikka panevad tugevamad oma “õiguse” maksma. Eks tulegi riikidevahelist koostööd teha ja jõuda otsustele, milline strateegia on meile kõigile hea. Veel ei tegutse inimkond nii, et suudaks silmas pidada kogu planeedi kogukonna huve. Hiljutisel loodusõhtul näitas Hendrik Relve fotosid Olympic National ParkŽist USA-s. Üks raielank nägi seal väga räsitud välja, palju materjali jäetud vedelema ja kännud veel kõrgemad, kui meil viimasel ajal tavaks.
Olgugi me tarkadest õpetustest teadlikud, nende järgi on raske toimida, sest iga õpetus nõuab millestki loobumist, on öelnud üks loodusemees. Ja ei ole kuskilt näha, et minnakse kasvõi kukesammu võrra loobumise teed…
Üldteada on sotsiaalne ebavõrdsus ja see muudkui suureneb. Aga keegi pole korrigeerimisest huvitatud, sest raske kampaaniaga riigikokku saanud isikud, meie juhid, kipuvad eelistama olukorda, kus oleksid selged vastandused, kerjused versus miljonärid. Ma näiteks ei saa aru, miks on keskmise palgaga seotud ainult osade töötajate palk? Kas ei ole see ebavõrdne kohtlemine? Riigikogu käes on võim, sellega annab teha ju head ja halba?
Raivo Vare rääkis Terevisioonis väga lennukalt, et reformikava on tehtud, see valdade vähendamise asi. Soomes olla alles siis reform hästi õnnestunud, kui kaotatavate omavalitsuste juhtfiguuridele tagati uued ametipostid. Aga miks juhtfiguuridele? Omavalitsustes on ju teisigi töötajaid. Võib-olla koristajaid oleks rohkemgi vaja, loovad vähemalt korda, ministeeriumid isegi ametnikke täis!
Näiteks oli mul hiljuti üks probleem ja tahtsin järele küsida. Võtsin lahti ühe ministeeriumi kodulehe, sealt kerisin lehekülgede kaupa ametnike nimesid ja kontakte. Kõige imelikum, et ametinimetuste järgi ei oska kuidagi mõistatada, millega keegi tegeleb. Ei suuda pädevat ametnikku välja valida! Ja osakondade nimedega on samamoodi. Naabrinaine imestas ka, et kogu aeg on lubatud ametnike arvu vähendada, aga ometi on nende arv ainult kasvanud. Vähemalt tundub nii. Praegustest riigijuhtidest on mõned korraliku haridusetagi. Soovitades inimestel muudkui õppida ja end täiendada, näitavad nad ise, et ka ilma hariduseta saab suurepäraselt hakkama ja isegi riiki juhtida, see oli vist Andrus Kivirähu tõdemus. Kui teod ja sõnad ei lähe kokku, on tegemist silmakirjalikkusega. Kas keegi teab, kuidas silmakirjalikkusest vabaneda?
i
EHA NÕMM
